Kas me sellist MMi tahtsime?
Vaadakem nüüd kõik koos peeglisse ja tunnistagem ausalt. Kellele meeldis Euroopa meistriks kroonitud Kreeka pakutud jalgpall kahe aasta tagusel (2004) finaalturniiril? Aga eesmärk pühendab abinõud nagu teame. Lahenda üks nn. standardolukord, trahvi- või nurgalöök, olgu sul võimas kaitseliin ja oledki tšempion valmis.
Peaaegu nagu «kuninglikus» võidusõidusarjas, kus möödasõit tähendab seda, et ühed mehaanikud suudavad teistest kiiremini rattaid vahetada ja bensiini paaki lasta. Või koguni ühe boksipeatuse vähem teha. Geniaalne.
MM-finaalturniir on õnneks palju pikem kui EM. Ja see, et esimeses alagrupiringis seesama eesmärgile suunatud jalgpall, ja mitte ilus jalgpall, vaikselt võidutseb, ei pruugi õnneks veel midagi lõplikku tähendada.
Aga siiski. Mõtlesin pärast Inglismaa avaetteastet Paraguay vastu pikalt – kas need siis ongi tulevased maailmameistrid, kas see ongi see «läbi aegade suurim», see «unelmate meeskond», mida pool maailma ja mõistagi ka ETV jalgpallistuudio in corpore ülistab?
Mis see siis nüüd oli?! Pragmaatiline 1:0 võit vastase eksimusest. Iluväravateta, paberil ülikõva keskvälja võimsust näitamata. Või teine favoriitide hulka kuuluja, Argentina, kes niisamuti ei väärinuks avamängust Elevandiluuranniku vastu viigist enamat.
Kas me sellist MMi tahtsimegi?
Muidugi! Musta Mandri riigid võivad väljakul näidata kuitahes vägevat kiirust ja efektset tehnikat, ent väravad on need, mis lõpuks loevad ja otsustavad. Kõlab klišeena, aga ma ootan tõesti pallivõlurite püünele tulekut. Ma ootan maailmameistrit Brasiiliat. Pikisilmi. Rohkem kui kunagi varem.
Ootan loovat, kiiret ja puhast jalgpalli, mis erinevalt Aafrika meeskondadest oleks ka piisavalt tugev, et turniiritabelisse resultaati anda. Niisugust jalgpalli, nagu käesoleval hooajal UEFA Meistrite liigas suutis pakkuda võidukarika võtnud FC Barcelona.
Tõelist jalgpalli, mis sunniks ka igava jalgpalli viljelejaid jalgu tagumiku alt välja võtma. Minu sügava veendumuse kohaselt «Kreekat tehes» maailmameistriks ei tulda. Brasiiliat (ja mu meelest ka Prantsusmaad) aega võites ja standardolukordadele lootes üldjuhul ei võideta. Meie kõigi õnneks.
