Selliseid nõukogude aegseid Brasiilia kohvi purke mäletad?

Nõukogude ajal oli kohvi defitsiit - see tähendab seda ei olnud ja kui oli siis oli see mitte päris kohvi maitsega. Ainult vahel harva ja hea õnne korral õnnestus saada päris kohvi - oli nii värvilt kui ka maitselt kohv.

Allpool üks defitsiitne Brasiilia kohvibränd - Cacique

Tollal oli kohvi midagi enamat kui lihtsalt jook – see oli luksuskaup, mille ümber liikusid jutud, ootused ja väikesed rõõmud. Poeriiulid olid küll tühjad, kuid tuttavad teadsid tuttavaid, kes omakorda teadsid kedagi, kelle kaudu võis mõnikord saada väikese paki ehtsat Brasiilia kohvi. Kui see haruldane võimalus tekkis, jagati saadud purgi sisu hoolega, vahel isegi pidulikult. Kohvi keetmine oli omaette rituaal – juba ainuüksi aroom, mis toas levis, tekitas tunde, et elu on natuke parem ja maailm laiem kui see, mis ümberringi paistis.

Cacique kohvipurk oli paljudele justkui sümbol välismaailmast, sellest, mis jäi raudse eesriide taha. Brasiilia nimi kõlas eksootiliselt ja purgi kujundus – värviline, päikeseline ja uhke – eristus selgelt hallist argipäevast. Mõned isegi hoidsid tühje purke alles, kas suveniirina või väikeste esemete hoiustamiseks.

Nõukogude inimese jaoks ei olnud kohv lihtsalt jook, vaid unistus – maitse vabast maailmast. Tänapäeval, kui erinevaid kohvisorte ja brände on igal sammul, on raske ette kujutada, milline väärtus oli toona ühel väiksel Brasiilia kohvipurgil. Kuid neile, kes seda aega mäletavad, jääb Cacique igaveseks üheks magusaks mälestuseks defitsiidi ja igatsuse ajast.

Kuidas see kohv siia üldse jõudis?

Brasiilia kohv, nagu Cacique, jõudis Nõukogude Eestisse tänu riikidevahelisele kaubavahetusele. Kuigi Nõukogude Liit oli poliitiliselt suletud süsteem, ei saanud ta hakkama ilma teatud välismaiste kaupade ja tooraineteta. Kohvi ei kasvanud ju Siberis ega Musta mere ääres, ning seetõttu tuli seda tuua sealt, kus päike paistis aasta läbi – Lõuna-Ameerikast.

Nõukogude Liit müüs Brasiiliale näiteks naftat, masinaid ja väetisi ning sai vastu kohvi, kakaod ja troopilisi vilju. Kaubandust korraldas Moskvas asuv riiklik ettevõte “Sojuzkofe”, kelle kaudu liikusid suured kohvilaadungid meritsi Odessa või Leningradi sadamatesse ning sealt edasi liiduvabariikidesse, sealhulgas Eestisse.

Mõnikord sai Cacique kohvi ka spetsiaalsetest valuutapoodidest ehk “Berjooskadest”, kuhu pääsesid vähesed – diplomaadid, meremehed või need, kelle sugulased töötasid välismaal. Kuid paljud said oma purgi hoopis tutvuste kaudu. Meremehed, kes käisid Lõuna-Ameerika sadamates, tõid sageli kaasa mõne purgi kingituseks. Need rändasid käest kätte, mõnikord isegi vahetuskaubana, sest tõeline kohv oli väärtus, mida ei mõõdetud rublades.

Nii jõudis Brasiilia Cacique lõpuks ka Eesti köökidesse – läbi meretuulte ja poliitiliste piiride. Ja kui keegi keetis sellest esimest tassi, tundus selle lõhnas korraks tunda olevat midagi, mida ametlikult ei saanud osta – vabaduse maitset.

Teema: Nõukogude Liit, Retro