Kartul polnud esiisade toit, ega ka jõululaud selline nagu täna
Kartulit peetakse täna üheks kõige iseloomulikumaks Eesti köögiviljaks, kuid see pole sugugi igipõline toit, mida meie esivanemad igapäevaselt sõid. Kui mõelda vaid paarsada aastat tagasi, siis Eesti talupoja toidulauda iseloomustasid hoopis teraviljad – rukkileib, tangupuder, odrajahust toidud –, samuti kapsas, hernes, ubin ja eriti naeris, mis oli kaua aega kõige levinum juurvili. Kartul seevastu jõudis siia palju hiljem ning sai oluliseks alles 18.–19. sajandil.
Kartuli algkoduks on hoopis Lõuna-Ameerika Andide piirkond, kus seda kasvatati juba tuhandeid aastaid enne eurooplaste saabumist. 16. sajandi teisel poolel tõid hispaanlased kartuli Euroopasse, esialgu pigem haruldusena ja uudisena. Alguses peeti seda isegi dekoratiivtaimeks, sest õitsev kartul nägi ilus välja. Toiduks kasutamine ei levinud kohe – paljud suhtusid uude taime umbusuga, arvates, et see võib olla mürgine. Alles näljahädad ja sõjaajad sundisid inimesi kartulit proovima ning peagi avastati, et see on toitev, saagikas ja sobib hästi Euroopa kliimasse.
Eestisse jõudis kartul esmalt mõisnike ja kõrgemate seisuste kaudu. Talupoegade lauale jõudis see ääri-veeri 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui hakati aru saama, et kartul annab kindlama saagi kui näiteks naeris või isegi teravili. Alul kutsuti seda “maaõunaks” või “mugulaks”. Aja jooksul muutus kartul hädavajalikuks igapäevatoiduks, viljaikaldused oli üks põhjus ning tänaseks on raske ette kujutada Eesti kööki ilma kartulita. Alles 19. sajandi keskpaigas (u. 1850.–1860) sai kartul Eestis talupoja põldudel laialdaselt kasvatatavaks, sest selle kasvatamine ja säilitamine muutus kindlamaks ning see oli toitev ja saagikas.
Ka jõululaua traditsioon oli kartulita hoopis teistsugune. Esiisade jõululaud koosnes peamiselt kapsast, marineeritud juurviljadest, liha- ja sealiharoogadest ning rukkileivast. Kartul, mis on nüüd tavapärane osa verivorstist ja ahjukartulist jõululaual, ei olnud tollal osa pidulikust menüüst. Alles kartuli levikuga muutusid ka jõululaua maitsed ja koostisosad, tuues kaasa uued retseptid ja mugavuse, mis on tänapäevani kestnud.
Ometi tasub meeles pidada, et meie esiisad elasid sajandeid ilma kartulita ning nende igapäeva- ja pidulaud nägid välja hoopis teistsugused kui need, mida me tänapäeval harjunud nägema oleme.
