Nutiteavitused vallandavad inimese ajus dopamiini nagu hasartmängud
Nutitelefonid tunduvad meile igapäevased ja süütud, kuid nende disain tugineb paljuski psühholoogiale. Iga kord, kui telefon teeb plõnn või ekraanile ilmub punane teavitusikoon, käivitub meie ajus ootuse- ja preemiakeskus. See vabastab dopamiini – sama närvivahendit, mis on seotud naudingu ja õppimisega.
Sama mehhanism töötab ka näiteks hasartmänguautomaatide puhul: sa ei tea kunagi, kas tuleb võit või mitte, ja just see ettearvamatus hoiab sind uuesti nuppu vajutamas.
Tehnoloogiaettevõtted kasutavad seda mehhanismi teadlikult. Teavituste värv, heli ja juhuslikkus on optimeeritud selleks, et suurendada meie seotust platvormiga. Kui mõelda, kui sageli me telefoni kontrollime „niisama“, siis suur osa sellest on tingitud dopamiini „väikestest preemiatest“, mida aju annab iga kord, kui ilmub sõnum, laik või uus info.
See teadmine ei tähenda, et tehnoloogia oleks halb – pigem aitab see meil mõista, miks telefonist eemalolek vahel raske on. Teadlikkuse suurendamine (näiteks teavituste vähendamine või „digipaast“) annab ajule aega taastuda ja vähendab seda pidevat preemiatsüklit.
Niisiis on meie aju ja tehnoloogia vahel kujunenud omamoodi „käitumispartnerlus“, mis on evolutsiooniliselt noor, kuid mõjult väga tugev. Sellest aru saamine aitab inimestel oma harjumusi paremini juhtida ja vältida nutiseadmetest sõltuvuse teket.
