Tallinnas tuvastati hooaja esimesed sinivetikad
Terviseameti Põhja regionaalosakond võttis esmaspäeval Pirita supluskohast veeproovi sinivetikate määramiseks. Proovi tulemus viitas mõõdukale õitsengule ning vähesel määral leidus ka potentsiaalselt ohtlikult toksilisi liike.
Mereinstituudi teaduri hinnangul sõltub sinivetikaõitsengu prognoos veetemperatuurist, tuule suunast ja senisest kestvusest. Sinivetikakogumid olid Eesti põhjarannikul visuaalselt vaadeldavad juba nädal aega tagasi, põhja- ja läänekaare tuultega võivad need püsida veel kaks kuni kolm nädalat. Kui tuul pöördub itta või kagusse, võib see kaasa tuua külma süvavee kerke, soojem pindmine veemass transporditakse siis koos planktoniga kaugemale avamerele.
Terviseamet soovitab lähiajal supelrandades ujudes olla oma tervise osas tähelepanelik ning pärast suplust ennast võimalusel puhta vee ja seebiga pesta. Kindlasti tuleks jälgida, et väikelapsed ja lemmikloomad merevett alla ei neelaks. Mürgistuskahtluse korral tuleks pöörduda kas oma perearsti poole või helistada Terviseameti mürgistusteabekeskuse ööpäevaringsele infoliinile 16662.
Inimene võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada sinivetikarikast vett alla neelates. Mürgistusest on eelkõige ohustatud väikesed lapsed, vanemad inimesed, kodu- ja karjaloomad. Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega, esineda võib naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired.
Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda. Kui vesi on muutunud silmaga nähtavate helveste tõttu kollakas-roheliseks, kalda äär on kaetud tiheda rohelise massiga, millel on kopituse lõhn, siis võib tegu olla sinivetikatega. Kui vee värvi muutvad helbed on nii väikesed, et vette pistetud oksal püsima ei jää, on sinivetika tõenäosus veel suurem.
