Karis: Narva tanki koht on muuseumis
Et tank meid tülli ei ajaks. Räägime ajaloo märkidest. Rahulikult, viha ja trotsita, solvamata ja haiget tegemata.
President Putini käsk Vene armeele rünnata 24. veebruaril Ukrainat muutis Euroopas paljude Teise maailmasõjaga seotud mälestusmärkide tähendust. Ka Eestis. Venemaa sõda Ukraina vastu on nii barbaarne, nii mõistetamatu ja 21. sajandi Euroopat hülgav, et sellesse suhtumisel ei ole pooltoone. Kas ollakse selle sõja vastu ja praeguse Venemaa vastu või ollakse selle sõja poolt ja praeguse Venemaa poolt.
Erapooletusel ei ole enam kohta.
Mälestusmärgid ise on sõnatud, aga nende tähendus räägib meiega nüüd valjul häälel. Ka tank T-34 Narva jõe kaldal ei sümboliseeri enam vaid 1944. aasta sündmusi – Saksa vägede taganemist, Punaarmee edasitungi, langenud sõdureid ja Eesti jäämist jälle võõra võimu alla. Paljudele Eesti inimestele sümboliseerib see vana tank Vene vägede ohvriterohkeid rünnakuid Ukraina linnade ja külade pihta. Ka minu puhul on see nõnda, sest olen Ukrainas ise näinud, millist valu ja leina toovad peaaegu samasugused Vene tankid.
Niisugune sümbol meie avalikku ruumi ei sobi.
Kui mõne aja eest arvasin, et piisaks ka tanki juurde ajalugu selgitava tahvli lisamisest, siis enam sellest ei piisa. Teise maailmasõja tanki koht ei ole Narvat ja Narva-Jõesuud ühendava maantee ääres pjedestaalil, vaid muuseumis. Muuseumis saaks tank jälle osaks ajaloost, ei laseks meid olevikus tülli ajada ning me saaksime lahendada tegelikke probleeme, milleks on Eesti inimeste toimetulek nii sel sügis-talvel kui ka edaspidi.
Samamoodi peab juhtuma ka teiste Eesti linnades seisvate viimase ilmasõja mälestusmärkide ja hauatähistega, mis teisaldatakse parkidest muuseumide juurde või kalmistutele. Ajalooline mitmekesisus sellega ei kao, vaid paigutub väärikalt sinna, kus ei tee paljudele haiget ega külva vastasseisu. Kalmisturahus saavad kõik mälestada Teises maailmasõjas langenuid. Ja üks oluline meenutus: Eesti ei osalenud selles sõjas riigina, vaid oli nii kommunistliku kui ka natsirežiimi ohver.
Mälestusmärke ümber tõstes jääb ajalugu ikka alles, kogu oma vastuolulisuses ja valulikkuses. Mulle meeldib lootusrikas ütlemine, et Eestis võib kogukondadel olla erinev minevik, kuid on ühine tulevik. Kõik siin alaliselt elamise kasuks otsustanud inimesed on üksteisele kaasmaalased, ja seda tasub meeles pidada.
Me vajame kannatlikkust, et inimestega rääkida ja neile riigivõimu otsuseid selgitada, kui kohalik omavalitsus jätab mingil põhjusel otsustamise keskvalitsuse mureks. Kõigile meie elanikele peab olema arusaadav, miks niisugused otsused on tehtud. Teisalt tähendab see, et võim peab selgitamise kõrval olema otsustav, siis ei saa kellelgi tekkida küsimust, kas valitsus oma otsuseid ka täita suudab. Suudab küll.
Üks asi veel. Päris- ja sotsiaalmeedia on täis õpetussõnu, mida ja kuidas tuleb teha sõjamärkidega, eriti Ida-Virus ning mida ja kuidas peavad sealsed kohalikud liidrid ütlema või mitte ütlema. Kes tahab Narvale ja üldse Ida-Virumaale tegelikult kasulik olla, mõelgu Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejevi üleskutsele: isamaaline tegu oleks Ida-Virumaale tööle ja elama tulemine, mida saavad teha õpetajad, arstid, insenerid, ettevõtjad ja paljude teiste elualade inimesed, kes annaksid selle piirkonna arengule uue hoo ja tugevdaksid eestimeelsust. Nii ongi paljud teinud ja veel rohkemad loodetavasti teevad. Need, kes oskavad näha, et Narva ei ole ühe tanki linn.
Narva defineerimine ühe tanki linnana olekski solvav ja eksitav. Mina ei soovi seda. Narva on palju enamat.
