Mesilased suudavad üksteisega suhelda tantsu abil
Mesilaste maailm on hämmastav ja palju keerulisem, kui me sageli arvame. Kui töömesilane leiab uue nektaririkka õiteala, ei too ta mitte ainult esimest saaki tarusse, vaid annab ka teistele mesilastele teada, kus täpselt see asub. Ta teeb seda erilise "tantsuga", mida nimetatakse vikatitantsuks (inglise keeles waggle dance).
Tantsu kujus ja liikumise suunas on peidus täpne info: millises suunas peab lendama päikese suhtes ning kui kaugel asub toiduallikas tarust. Tantsu intensiivsus ja vibreerimine annavad ka märku, kui rikkalik see õiteala on – mida energilisem tants, seda väärtuslikum leid.
See suhtlemisviis on üks looduse muljetavaldavamaid „keeli“. Tegemist pole juhusliku liikumisega, vaid sajandite jooksul välja kujunenud signaalidega, mis aitavad kogu koloonial ellu jääda. Tänu sellele saavad mesilased väga tõhusalt kasutada ümbruskonna ressursse, vältides üksteise töö dubleerimist ja säästes energiat.
Huvitaval kombel on teadlased leidnud, et mesilaste tantsukeel võib muutuda sõltuvalt piirkonnast, kus nad elavad – nagu murded inimeste seas. Seega on mesilaste käitumine suurepärane näide sellest, kuidas loomariigis võib esineda keerukaid ja kultuuritaolisi nähtusi, mis aitavad liikidel ellu jääda ja keskkonnaga kohaneda.
Mesilaste tantsukeele uurimine on andnud inimkonnale palju rohkem kui lihtsalt huvitavaid fakte putukate käitumise kohta. Näiteks on nende täpne navigeerimisoskus inspireerinud teadlasi arendama droone ja roboteid, mis suudavad kasutada sarnaseid „liikumissignaale“ keerukates keskkondades. Lisaks on mesilaste roll tolmeldajatena ülioluline kogu meie toidutootmisele – ilma nendeta langeks paljude taimede saagikus drastiliselt. See tähendab, et iga kord, kui mõtleme mesilaste „tantsule“, räägime tegelikult keerulisest ökosüsteemi koostööst, mis mõjutab ka inimühiskonda. Samuti on mesilaste signaalide tundmaõppimine aidanud teadlastel paremini mõista, kuidas kliimamuutus ja pestitsiidid mõjutavad nende liikumismustreid ja suhtlust. Nii ei ole see vaid armas looduse eripära, vaid tõsine teaduslik ja praktiline teadmine, mis aitab meil tulevikus paremini kaitsta nii mesilasi kui ka toidujulgeolekut tervikuna.
