Päev hiilib rutates metsade rüppe,
Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: manfred |
Lisatud: 30.12.2015 10:27 | Saada e-kaardiga
