Naised kangast seadvad - Luuletus
Naised kangast seadvad
Naised kangast seadvadkambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.
Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!
Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.
Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.
Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.
Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad!
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 04.11.2016 08:03 | Saada e-kaardiga




