Orja armastus - Luuletus
Orja armastus
Ma käitun nagu polekski orinagu iial poleks teinudki tööd.
Kortsus kleidis paljajalu tulin,
sassis juuksed puudutamas vööd.
Sa arvasid, et petan sind tulles
justnagu oleks magatanud meest.
Ei teadnud sa, et töötan ka surres,
vaid maltsaga sind petan kõblates.
Ma ei saanud öelda: "Olen ori."
ja purustada vale rikkusest.
Nägin kuidas miski sinus suri,
nii palju haiget said mus pettudes.
Sa vangutasid pead ja lahkusid,
ma üksi tamme alla nutma jäin.
Kõik pisarad mu silmis ohkasid,
mu vale väärtus mulle selgeks sai.
Sellest õhtust sai öö ja ööst sai päev
rängalt töötasin põllul kui ori.
Tööpäev sai läbi, ma kõblas käes
räsitult su ukse taha tulin.
Sa avasid ukse, vaatasid mind
ja miski sinu pilgus sai selgeks.
Reetlikult punane oli su silm,
kuid su tugev käsi ukse sulges.
"Kuula mind ma olen kõigest ori!"
hüüdsin kloppides käega vastu ust.
Aknast möödus sinu tume vari,
kardin argsi selle tuules liigatas.
Ma tundsin - teispool ust su süda lõi,
sa libistasid kirja ukse alt.
"Sul kuulub mu südame ainuvõim,
sa oled mind igavest orjastand."
Nii istusime selg-selja vastu,
uks vaid lahutamas kahte hinge.
Kaks orja, igavene teenistus
ja hulk lõpuni mõistma mänge.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 29.03.2017 07:38 | Saada e-kaardiga
