Hooaeg 1978 - ülevaade (1. osa)

Vormel-1 1978. aasta hooaeg on üks spordiajaloo kõige murrangulisemaid. See oli aasta, mil aerodünaamika tähtsus kasvas plahvatuslikult, muutes igaveseks viisi, kuidas võidusõiduautosid ehitatakse. Kuna soovisid ülevaadet osade kaupa, keskendume selles esimeses peatükis hooaja tehnoloogilisele revolutsioonile ja esimeste kuude pingelistele sündmustele.

Maaefekti sünd ja Lotuse revolutsioon

Kui rääkida 1978. aastast, ei saa üle ega ümber Lotuse meeskonnast ja nende geniaalsest juhist Colin Chapmanist. Kuigi nad olid "maaefekti" (ground effect) kontseptsiooni katsetanud juba eelmisel hooajal, toodi 1978. aasta kevadel rajale tõeline meistriteos – Lotus 79.

Selle auto aerodünaamika oli disainitud nii, et auto põhja alla tekkis madalrõhkkond, mis sõna otseses mõttes "imes" masina asfaldi külge kinni. Mida kiiremini auto sõitis, seda tugevamaks see efekt muutus, võimaldades kurvides arendada täiesti enneolematuid kiirusi. Lotuse sõitjateduo, ameeriklane Mario Andretti ja rootslane Ronnie Peterson, muutusid selle masinaga peaaegu löömatuks. Nende ikoonilistes musta-kuldsetes JPS-i (John Player Special) värvides autosid hakati kutsuma "mustadeks iludusteks".

Brabhami "ventilaatoriauto" – hooaja suurim skandaal

Teised meeskonnad mõistsid kiiresti, et tavapäraste lahendustega nad Lotusele vastu ei saa, mis viis F1 ajaloo ühe kõige pöörasema leiutiseni. Brabhami disainer Gordon Murray ehitas mudeli Brabham BT46B, mille taha oli paigaldatud hiiglaslik ventilaator.

Ametlikult selgitati, et ventilaatori peamine eesmärk on mootori jahutamine, kuid tegelikkuses imes see õhku auto alt välja, tekitades tohutu survejõu ka väga väikestel kiirustel (erinevalt Lotusest, mis vajas survejõuks suurt kiirust). Valitsev maailmameister Niki Lauda tõi selle autoga Rootsi Grand Prix'l rajale tulles kohe ülekaaluka võidu. Teiste meeskondade protestikisa oli aga kõrvulukustav. Brabhami tiimipealik Bernie Ecclestone, kes pidi samal ajal tegelema ka meeskondade ühenduse (FOCA) juhtimisega, otsustas poliitilise rahu säilitamiseks auto vabatahtlikult edasisest konkurentsist eemaldada. Nii jäigi "ventilaatoriauto" legendaarseks ühe-sõidu-imeks.

Hooaja alguse jõudude vahekord

Kuigi hooaja esimestel etappidel (enne Lotus 79 rajale toomist) suutsid ka teised tiimid, eriti Ferrari (Carlos Reutemann ja noor Gilles Villeneuve) ning Tyrrell, võite noppida, libises initsiatiiv peagi kindlalt Lotuse kätte. Andretti ja Peterson töötasid ideaalses sünergias. Huvitaval kombel oli Peterson, keda paljud pidasid toona ruudustiku kõige kiiremaks meheks puhtal kiirusel, leppinud meeskonna "number 2" sõitja lepinguga, lubades aidata Andrettil tiitlit võita.

See kokkulepe ja Lotuse tehniline üleolek panid aluse dominantsile, mis tundus murdmatu, kuid Vormel 1 ettearvamatus varjas endas veel suuri pöördeid.