Jaaniöö taevas - Luuletus
Jaaniöö taevas
Suurel merel on pilvede kodu,lainevahune sünnipaik neil.
Nõnda algaski vihmade sadu,
mille pidulik lõpp oli meil.
Pilved ärkasid lainete süles,
merememm kallas kannud neil täis.
Tormitaat purjed paisutas üles,
õhuvald nõnda vallatu näis.
Taevateele pikk pidulaud kaeti,
külla kutsuti tähed ja kuu.
Kõhud paksudel pingule aeti
ja ka lahjadel täideti suu.
Iga kaunitar kandis siin võlu,
otsis pidusse otsemat teed.
Pilvevaatidest vabanev õlu
valge vahuna laotuses kees.
Selles pidus said naerda ja nutta,
pilvepiigade silmad ja suud.
Palju tulijaid edasi ruttas
nähes taevasse kerkivat kuud.
Lõbus mass lõpuks rannale rühkis,
viimast korda veel kasteti maad.
Loodetuul laotust luuaga pühkis,
meri tagasi kutsus kõik taas.
See on jaaniöö pilvede pidu.
Igal suvel kõik korduvat näib.
Oma lõkete lõbusaid ridu
väike vihmahoog vaatamas käib.
Igat veetilka endasse vajab
kevadpäevades janunev maa.
Jaanivihm meile sageli sajab,
rõõmuleegist ta jagu ei saa.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: pistik |
Lisatud: 22.06.2020 14:01 | Saada e-kaardiga
Vaata lisaks
Jõuluvanale jõululuuletused leiad Pistikust
