Jaaniöö tuled - Luuletus
Jaaniöö tuled
Kirkalt me kõrgete nõlvade pealsüttivad jaaniööl tulede read.
Suveöö rõõmudest elab me maa,
läheme sinna nüüd koos sinuga.
Lubasid kinni mul võtta sa käest,
kõndides kõrvuti ülesse mäest.
Pillimees mängib üht mõnusat viit,
sädemed tõusevad taevani siit.
Näen, et su silmis on kohtamisrõõm,
põskedel punamas leekide lõõm.
Tulede ilu veelt peegeldab järv,
jaaniööl on sinu silmade värv.
Lõkkesse lõbusalt lendavad raod,
sinule mõeldes aeg kiiresti kaob.
Pilku su poole ma pöörama pean,
tunnen su südant, su mõtteidki tean.
Taevavõlv punamas loojangu teel,
pillihääl kutsub meid tantsule veel.
Miks on küll täna nii kuumad su käed?
Miks sa nii tihti mu ümber neid säed?
Salud kõik hõiskavaid ööbikuid täis,
pidu me ümber veel koiduni käis.
Ikka see suveöö vallatu lind
sunnib nii sageli suudlema sind.
Muusika võlust on hullumas meel,
uuele tantsule lendame veel.
Tundub, et iial ei lõpe see öö,
armastus on kahe südame töö.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: pistik |
Lisatud: 22.06.2020 14:02 | Saada e-kaardiga
