Leina luuletused, leinaks
Lein ja mälestus
Maga vaikselt, puhka rahus –südamed on Sinuga …
Mälestuste päiksekullas
jääd sa ikka meiega.
Kui veretilgad,lumekiud
siin õied haua pääl;
Siin nutab õhk ja lillelehk
ja õitselinnu hääl.
Siin puhkab süda mulla all,
üks süda truu ja hea...
Oh kannata,mu kullake,
ma tulen,tulen pea!
siin õied haua pääl;
Siin nutab õhk ja lillelehk
ja õitselinnu hääl.
Siin puhkab süda mulla all,
üks süda truu ja hea...
Oh kannata,mu kullake,
ma tulen,tulen pea!
Mis tulema peab - see tuleb.
Kellel saab otsa aeg - see läheb.
Minnes võtab ta lambist tule
Ja süütab taevasse tähe.
Kellel saab otsa aeg - see läheb.
Minnes võtab ta lambist tule
Ja süütab taevasse tähe.
Kas kuuled, kuis nutab Su kodu,
Su puudust leinates sääl.
Talle kaaslaseks vihmade sadu,
kus piiskadel pisara hääl.
Su puudust leinates sääl.
Talle kaaslaseks vihmade sadu,
kus piiskadel pisara hääl.
Ma süütan küünla verega
Ja hingan selle endasse
Õhku ahmin veel ja veel
Kui saadan leegi taevasse
Täidab hingeruumid leek
külmaks kõik mu soovid teeb
Kuid tunnen juba süda keeb
Kui saadan leegi taevasse
Hing jäi tühjaks seegipoolest
Ei leidnud tules valgust ma
Paiskub veri veresoonest
Kui pisaraga leegi kustutan
Ja hingan selle endasse
Õhku ahmin veel ja veel
Kui saadan leegi taevasse
Täidab hingeruumid leek
külmaks kõik mu soovid teeb
Kuid tunnen juba süda keeb
Kui saadan leegi taevasse
Hing jäi tühjaks seegipoolest
Ei leidnud tules valgust ma
Paiskub veri veresoonest
Kui pisaraga leegi kustutan
Kes teab kui sügav on meri,
kui pime on tormine öö,
kui valus on nutetud pisar,
kui lahku viib sõprade tee!
kui pime on tormine öö,
kui valus on nutetud pisar,
kui lahku viib sõprade tee!
