Rõõmsad luuletused 2026 - leht 8
Meie pere suured ja väikesed
Meie peres olen minakõige väiksem laps,
lisaks mulle vennad, õde,
emps ja paps.
Nädala lõpus ootan koju
suurt õde ja venda.
Kui aknast näen, et tulevad,
siis kohe neile vastu lendan.
Teise vennaga oleme
tihti mänguhoos,
kuid kõige rohkem meeldib mulle see,
kui kõik pere suured ja väiksed on koos.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 01.08.2016 20:05 | Otselink Meie pere suured ja väikesed | Saada e-kaardiga Meie pere suured ja väikesed
Üks tüdruk
Üks tüdruk naeratas mulle,ei näinudki, oli brünett või blond.
Istus üksi nurgas, naeratas mulle
nagu paljudele siin naeratanud on.
Jalg üle põlve, kirjuis sukis,
tõusis pudel õlut muigel suule.
Süttis sigaret ses umbses ruumis
ning mu pilk põles tema huulde.
Siis tõusis, viskas mantli üle õla,
haaras käest ta mingist möödujast,
vedas teda rõõmsalt ümber nurga,
veel naeratas, kui minust möödus ta.
Nüüd mingem
Mulle meeldib Su asjalik ilmeja võluv naeratus, nii kena!
Oled kui keset kõrbe õitsev ime,
mind haarab lummus üle kogu keha.
Õitse, õitse kaunis ingel,
ole lihtsalt Sina ise.
Nüüd päikseloojangusse mingem,
säästmaks südant elust okkalisest.
DALAI LAAMA
Iga päev kui sa tõused,mõtle:
Ime on sündinud,
mulle on antud võimalus jälle ärgata,
ma olen elus.
Mul on minu imeline elu
ja ma ei raiska seda.
Täna ma kasutan kogu oma väge,
et end arendada,
et avada veel rohkem oma südant,
et kirgastuda.
Ma mõtlen kõikidest
ainult häid mõtteid.
Ma ei saa vihaseks
ega soovi kellelegi halba.
Ma teen kõik selleks,
et teisi aidata.
Õunad
Tulipunane õhk mida hingadpurskaevude vahel.
Voolab tasa su südamesse.
Kus sünnib üks soov.
Jäätund pisaraid voolab su põsel.
Sinu mõtete juures.
Sügisõhtu lõhna on tunda.
Mööduvas tuules.
Vaatan sind läbi jäätunud klaasi,
Loobid kastaneid vette.
Helekollaste pilvede paistel.
Võtad mind, kuigi ise ei tea.
Sinu peos on sadakond hetke,
Mis minust on meeles.
Ja taskutes pehmetes ootab.
Kord kastan, mis veereb su käest.
Sinu silmad täis on
Päikest. Valgust.
Ja sinu süda täis on
Õhtu algust.
Sina ise vaatad kuskilt kaugelt
Ja sa ei tea mis on ees.
Rõõmukild
Hea, kui põski paitab päike,kissitama pannes silmad.
See on rõõmukild nii väike,
siis, kui nässus juuli ilmad.
Kaldaliival naudin tuult,
mis lööb randa lainevahu.
Pole vaja miskit suurt,
vajan merd ja lihtsalt rahu.
Meri võtab, meri annab,
meri kauneid viise loob.
Laine adru randa kannab,
merehõngu ninna toob.
Tõmban lõhnu enesesse,
istun täitsa mõttevabalt.
Vaatan kaldalt kaugusesse,
õnnehetkes ennast taban.
Kõik hästi
Kui mul oleks saba –seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:
linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…
Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,
hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!
Ingli nimi
Laps ootuses pilvedel istusja raputas kartlikult pead,
juba suukegi virilaks kiskus…
“Ei tea ju, mis saama mu’st peab…!”
“Ära muretse,” lohutas Jumal,
“Sul antakse ingel üks teele
ja ole ka tark sa või rumal –
ta juhib sind alati reele!”
“Kuis tunnen ta ära ja kas
on mingine nimigi temal?”
Siis naeratas Jumal ning vastas:
“Jah, inglite nimi on EMA…”
Sõprus on see
Sõprus,see on iluslohutab sind raskel ajal,
kui sinu päev on vilu!
Sõber aitab hädas sind
kui sul jalas isegi pind!!
Halleluuja
Ja päike tõuseb idast,loojub läände.
Tee pöörakuni sirge,
siis teeb käände –
ning keerab ette hoopis
teise pildi,
mis ära muudab eilse
hinnasildi.
See oli kõigest
täpselt sinnamaani,
kui minu tundeid seljalt lugesid…
Kes keeras vimaks pea ja
avas huuled,
kui vaikselt ääriveeri
kaissu pugesid?
Kakskümmend aastat
valmida võib salm,
nii nagu Cohen’il see Halleluuja…
Kuid tõesti – kui on
leivad ühes kapis,
ei ole aega süüa
ega juua.
