Sellel metsateel - Luuletus
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul polnud aega mõelda;
see meeleheide,tõmblev koon,
sain aru,pean su päästma...
Siis enda juurde koju tõin
ning toitsin...,andsin abi
ja pimedamad õhtutunnid,
vaid lootsin...,seltsiks olin...
Taastus jõud...,su pilgus julgus,
mu hääl,mu lõhn su meeltes...;
olin valmis,et kord lahkud,
on urg...,on soo...,on laaned...
See hetk,kui kare,niiske keel,
mu kätt nii õrnalt lakkus,
siis tundsin valu enda sees,
mu pisarad su koonul...
Kõik meenus...,seisad minu ees,
sind vaatan,hingan tasa,
lausun sõnu,tõstan käe,
mind kuulad ja ka mõistad.
Pea langetatud,astud ligi,
sind paitan,sõrmed hellad;
on truudus-tõukeks alati,
et varjuna mind saadad.
Kord sõbraks said sel metsateel...,
sul meeles kõik,mis oli...;
on usaldus-kild südamest,
et jäid ja minust hoolid...
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 12.06.2016 21:36 | Saada e-kaardiga
