Kärbsed - Luuletus
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgubmiski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huvita meie sumin,
nii valju kui vaikne ta on.
Viimaks isegi kaotame huvi,
kas keegi veel kuulamas on.
Käime sama rada nagu alati
pilkaselt pimedas öös,
kui enam lennata tahamegi
igatsus halvab,
jalust maha meid lööb.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 31.08.2016 19:53 | Saada e-kaardiga
