Rabas - Luuletus
Rabas
Kas tunned raba silmi rohelisija teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid, puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu kerest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
Hingab külma põhjavesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 20.10.2016 18:28 | Saada e-kaardiga
