Juku uba - Luuletus
Juku uba
Juku maha paneb oa,ära määrib oma toa.
Lõpuks seemne mulda saab,
pingsalt ootama nüüd jääb.
Ootab minuti, ootab tunni,
ei miskit mullast välja punni.
Ootab nädala, ootab kuu,
juba suur on õunapuu.
Uba ikka mulla sees,
vaikselt ujub mustas vees.
Juku küsib isalt järgi,
isa vastab: "Ära sa märgi!
Äkki on tal vähe päikest,
et tal pole vartki väikest."
Juku näitab isale uba,
isal vastus valmis juba.
Vastus kõlas: "Vähe valgust!
pole siin ju mingit algust!
Uba on vist mädanenud,
muldki ära kõdunenud."
Juku meel nüüd kurvaks kiskus,
diivanile ta pikali viskus.
Pistis kisama kohe,
ütles, et tahab tuulelohe.
Lisa enda luulekogusse (Pead olema sisse logitud)
Lisas: 52eiko |
Lisatud: 28.10.2016 08:01 | Saada e-kaardiga
