Luuletused igatsusest - leht 2
Oma tee
Vahel on vajaminna omateed
teiste tundeid mitte tallates.
Kaduda vaikselt ,
et keegi ei kuuleks
parem oleks kui keegi ka ei näeks.
Lihtsalt lasta minevikul minna,
et saaksid elada tulevikus.
Hüljatud tuba
Külm talvine tuul õues sasib oksi,Ei teagi, kas on igavene vist see?
Keegi võõras mu akna taga kopsib,
Küsib ta, et äkki lasen sisse veel.
„Pole toas ruumi“, ütlesin ma talle,
Ja ta pikalt otsis siis sissepääsu.
Lootis, et jõuab, nähes lumevalle,
Sisse veel enne, kui mu tuba jäätub
Pikka aega pole keegi viibinud
Toas mida täidavad ämblikuvõrgud.
Nii edasi minnes tuba plahvatab.
Kui tuleb keegi, kes varem hiilinud
Keegi kelle tuli tugevalt võngub,
Siis mu tuba täidab uus leek lahvatav.
Varjud
Üksindus kükitab südame sopis.Judinad.
Väristan õlgu.
Tunnen end nii kui vatti täis topis,
justkui oleksin võlgu.
Saata võin areldi otsivat pilku.
Krabistad.
Nägin Su varju.
Kustuva tähe hüljatud vilku.
Ei kallista, ei karju.
Valgustus
Igaüks meist kõnnib oma rada,olgu mäkketõus või sinusoid.
Kas õigem kiirelt joosta või siis rahus jalutada,
Kas parem pillavus või kokkuhoid?
Nüüd võtan selga oma pagasi
Ja lahkudes ei vaata tagasi.
On eesmärk kindel, tahe vankumatu.
Ma naasen siis, kui olen valgustatud.
Kas hoida leeki suurena ja elu põletada
Või vältida ta ohte põnevaid
Et vanaduses oleks mida heaga mäletada
Ühtaegu järgima peaks mõlemaid
Veel jõudu on, et vastu pidada
End mudamülkaist välja vedada
Ei hooli teie manitsuste-kärast
Mu sõbrad, ärge kartke minu pärast.
Segadus
Nüüd sirelitest sajab õitelund –See kaunis põhjamaine ime.
Kas oleme me nõnda külmetunud,
Et õiedki meil saavad lume nime?
Ja õnne sirelitest otsida on hilja,
Tuul pillub õisi joovastavas melus.
Ei keegi oota kaunilt õielt vilju,
On õnneõis vaid tuule tujulelu.
Kas meie õnngi nõnda tuulele on valla,
Kas suudame ta hoida elusana
Kui nõnda raske mõista,andeks anda...
On hinges tühjus vaid...ja vihma kallab...
Vihmapiisk
Vihmapiisk tasa, tasa, kukub aknale, tasa, tasa.Nagu viibiks ta tasa, tasa, mõtles tulles ka: tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind? Tasa, tasa! Rahu otsib sind - tasa, tasa.
Meri
Kunda mereklass sõbrustab merega,laagris on nad toreda direga.
Laagris olijate õnn,
et korda saadi alus "Tõnn".
Laager lõppemas on pea,
"Küll see laager oli hea".
Kõik said tunda mere mõnu,
nõnda sõnas kapten tõnu.
Mere hing
Kaugel taamal kuulen ma,kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.
Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu ümber
satun ma vôrku,
mida vaikselt punusid.
Ma vajun ,
vajun põhja.
Kaks jalga saavad üheks,
süda aga murdub kaheks.
Mind võtnud oled sa,
Sa võtsid mu meru.
Ei kuule enam kohinat.
Ei tunne enam sooja.
Nüüd tunnen vaid sind,
Mul kadunud ehk hing.
Mõnel vaiksel ööl...
Mõnel vaiksel ööl,ma jällegi ootan.
Kõike kõige paremat
päevast loodan.
Mõnel vaiksel ööl,
ma vaatan Kuud.
Öös polegi tähti,
on vaid tuul.
Mõnel vaikselt ööl,
puudust Sinust tunnen.
Mõtlen vaid sellele,
et miks just Sina
seal oled..
Mõnel vaiksel ööl,
tunnen Su kauget lähedust,
Ei lähe must mööda
Sa vaikselt, just.
Mõnel vaiksel ööl..
Teistele õnne jagan,
Ise aga seda enim vajan.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 03.07.2016 21:32 | Otselink Mõnel vaiksel ööl... | Saada e-kaardiga Mõnel vaiksel ööl...
Silmapett
Sule silmad ja mõtle mulle.Keda ma meenutan? Kas ehk Inglit sulle?
Kuid kallis, see on vaid silmapett,
sest mul pole tiibu, nagu kõrbeski vett.
Olen saatan ingli rüüs, sest viimane selle mulle odavalt müüs.
Olen saatan, isegi saba on taga.
Kas ehk inglina ei tundu ma mitte vaga?
Suudan Sind pimesi õelalt petta,
hellalt Sind hoida, siis kõrvale heita.
Ometigi - südames olen ma hea...
Kurb, kuid eluliselt õige,...pole olemas inimingleid vaid inimsaatanad.
