Luuletused igatsusest
Hakka kindlasti jälgima ka meie Facebooki luuletuste lehte vajutades seal "Like"/"Meeldib"
Kui pisarais silmad veel vähegi seletavad,
siis vaata taevasse ...
Mis iganes seal ka ei oleks -
pilved, tähed, päike -
peagi näed, et see maailm
ei olegi see kõik see hullem paik.
siis vaata taevasse ...
Mis iganes seal ka ei oleks -
pilved, tähed, päike -
peagi näed, et see maailm
ei olegi see kõik see hullem paik.
Lisas: pistik | Lisatud: 25.03.2024 10:21 | Otselink Kui pisarais silmad veel vähegi seletavad, siis vaata taevasse ... | Saada e-kaardiga
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdikui ütlesid, et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
Vahel armastus pimestab reaalsust
ja argipäev lämmatab tõe,
et elus on peamiseks väärtus
mitte olla mängukann saatuse käes.
Ja praegugi ei ole veel hilja
avastada mõnda käimata teed
kus kohates kadunud lootust,
et usk tuleb me eneste seest.
ja argipäev lämmatab tõe,
et elus on peamiseks väärtus
mitte olla mängukann saatuse käes.
Ja praegugi ei ole veel hilja
avastada mõnda käimata teed
kus kohates kadunud lootust,
et usk tuleb me eneste seest.
Lisas: pistik | Lisatud: 28.09.2020 22:12 | Otselink Vahel armastus pimestab reaalsust ja argipäev lämmatab tõe, et elus | Saada e-kaardiga
Kurb mees
Kare mees hääl,laulmas lava pääl.
Oma hinge piinast,
kuis abi otsis viinast.
See paremaks ei teinud,
kõik oli juba läinud.
See mis hea oli olnud,
õnne toonud.
Lendama see läks,
kuniks ära käis praks.
Tagasi ei tulda,
kui peale visati mulda.
Viimane kohtumine,
õnnetu lahkumine.
Leinavad semud,
lõpetamata elud.
Vaikides
Nii vaikides kadusid ära,oma enese maailma sisse.
Sest soovisid tunda ja näha,
oma hinge põhjatust.
Nii vaikides vaatasin maha,
ja pilk nägi sügavusse
ja kadusin siis sinna ära.
Oma enese maailma sisse.
Seal suudavad kõik ennast näha,
nii täpselt selgesti.
Seal suudavad tunnetada,
oma maailma sügavusi.
Ei kuulanud, nüüd tunnen
Sorry,et ei kuulanud alguses sind,nüüd olen ise süüdi ,et puruks mu hing.
Sa ju kohe ütlesid ,et pole valmis selleks,
ei tahtnud ma aru saada,et milleks.
Ennem kui sinusse armunud juba olin,
aina enam su ellu tulin.
Sealt lahkuda enam ei tahtnud,
tunded su vastu pole jahtund.
Minu suurimad vead
Minu suurimad veadon teinud mul
kogunisti
suurimat head.
Minu nii-öelda
suurimad sõbrad
on lõppeks olnud
kokkuvõttes
need suurimad tõprad.
Minu sisemine hääl
on kostunud ka väljast
tihtilugu,
tuleb välja...
Ja ma ei ole
kindlasti ainuke,
kelle teel on veel
kõigutamatult komistuskiviks
see õnnistav
arvamuste paljusus.
Ta on läinud
Ta läks ega naase eal,nii kurvalt teda seismas näen seal.
Hüvasti jättuks mulle lehvitab,
nii tean et mind ta armastab.
Kuid tean et teda enam kunagi näe,
Ja nii ta ka läeb.
Kui kuu unistab
On kivid, on meresVesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Igatsus nii suur
Olen sünge kui sind pole minuga,pisar voolab mööda põski alla mul,
mul on kuradima valus ja raske,
sest tunnen igatsust sinu järgi !
Oma tee
Vahel on vajaminna omateed
teiste tundeid mitte tallates.
Kaduda vaikselt ,
et keegi ei kuuleks
parem oleks kui keegi ka ei näeks.
Lihtsalt lasta minevikul minna,
et saaksid elada tulevikus.
Hüljatud tuba
Külm talvine tuul õues sasib oksi,Ei teagi, kas on igavene vist see?
Keegi võõras mu akna taga kopsib,
Küsib ta, et äkki lasen sisse veel.
„Pole toas ruumi“, ütlesin ma talle,
Ja ta pikalt otsis siis sissepääsu.
Lootis, et jõuab, nähes lumevalle,
Sisse veel enne, kui mu tuba jäätub
Pikka aega pole keegi viibinud
Toas mida täidavad ämblikuvõrgud.
Nii edasi minnes tuba plahvatab.
Kui tuleb keegi, kes varem hiilinud
Keegi kelle tuli tugevalt võngub,
Siis mu tuba täidab uus leek lahvatav.
Varjud
Üksindus kükitab südame sopis.Judinad.
Väristan õlgu.
Tunnen end nii kui vatti täis topis,
justkui oleksin võlgu.
Saata võin areldi otsivat pilku.
Krabistad.
Nägin Su varju.
Kustuva tähe hüljatud vilku.
Ei kallista, ei karju.
Valgustus
Igaüks meist kõnnib oma rada,olgu mäkketõus või sinusoid.
Kas õigem kiirelt joosta või siis rahus jalutada,
Kas parem pillavus või kokkuhoid?
Nüüd võtan selga oma pagasi
Ja lahkudes ei vaata tagasi.
On eesmärk kindel, tahe vankumatu.
Ma naasen siis, kui olen valgustatud.
Kas hoida leeki suurena ja elu põletada
Või vältida ta ohte põnevaid
Et vanaduses oleks mida heaga mäletada
Ühtaegu järgima peaks mõlemaid
Veel jõudu on, et vastu pidada
End mudamülkaist välja vedada
Ei hooli teie manitsuste-kärast
Mu sõbrad, ärge kartke minu pärast.
Segadus
Nüüd sirelitest sajab õitelund –See kaunis põhjamaine ime.
Kas oleme me nõnda külmetunud,
Et õiedki meil saavad lume nime?
Ja õnne sirelitest otsida on hilja,
Tuul pillub õisi joovastavas melus.
Ei keegi oota kaunilt õielt vilju,
On õnneõis vaid tuule tujulelu.
Kas meie õnngi nõnda tuulele on valla,
Kas suudame ta hoida elusana
Kui nõnda raske mõista,andeks anda...
On hinges tühjus vaid...ja vihma kallab...
Vihmapiisk
Vihmapiisk tasa, tasa, kukub aknale, tasa, tasa.Nagu viibiks ta tasa, tasa, mõtles tulles ka: tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind? Tasa, tasa! Rahu otsib sind - tasa, tasa.
Meri
Kunda mereklass sõbrustab merega,laagris on nad toreda direga.
Laagris olijate õnn,
et korda saadi alus "Tõnn".
Laager lõppemas on pea,
"Küll see laager oli hea".
Kõik said tunda mere mõnu,
nõnda sõnas kapten tõnu.
Mere hing
Kaugel taamal kuulen ma,kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.
Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu ümber
satun ma vôrku,
mida vaikselt punusid.
Ma vajun ,
vajun põhja.
Kaks jalga saavad üheks,
süda aga murdub kaheks.
Mind võtnud oled sa,
Sa võtsid mu meru.
Ei kuule enam kohinat.
Ei tunne enam sooja.
Nüüd tunnen vaid sind,
Mul kadunud ehk hing.
Mõnel vaiksel ööl...
Mõnel vaiksel ööl,ma jällegi ootan.
Kõike kõige paremat
päevast loodan.
Mõnel vaiksel ööl,
ma vaatan Kuud.
Öös polegi tähti,
on vaid tuul.
Mõnel vaikselt ööl,
puudust Sinust tunnen.
Mõtlen vaid sellele,
et miks just Sina
seal oled..
Mõnel vaiksel ööl,
tunnen Su kauget lähedust,
Ei lähe must mööda
Sa vaikselt, just.
Mõnel vaiksel ööl..
Teistele õnne jagan,
Ise aga seda enim vajan.
Silmapett
Sule silmad ja mõtle mulle.Keda ma meenutan? Kas ehk Inglit sulle?
Kuid kallis, see on vaid silmapett,
sest mul pole tiibu, nagu kõrbeski vett.
Olen saatan ingli rüüs, sest viimane selle mulle odavalt müüs.
Olen saatan, isegi saba on taga.
Kas ehk inglina ei tundu ma mitte vaga?
Suudan Sind pimesi õelalt petta,
hellalt Sind hoida, siis kõrvale heita.
Ometigi - südames olen ma hea...
Kurb, kuid eluliselt õige,...pole olemas inimingleid vaid inimsaatanad.
