Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 42
Õige ja väär
Metsa hoiabiga puu.
Vesi embab
kaldaäär.
Kalju ümber
pilve käed.
Kaaslast laimab
inimsuu...
Arva, õige mis
ja väär.
Arva, keda
kõigis näed.
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,tema soojad sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Mõnel vaiksel ööl...
Mõnel vaiksel ööl,ma jällegi ootan.
Kõike kõige paremat
päevast loodan.
Mõnel vaiksel ööl,
ma vaatan Kuud.
Öös polegi tähti,
on vaid tuul.
Mõnel vaikselt ööl,
puudust Sinust tunnen.
Mõtlen vaid sellele,
et miks just Sina
seal oled..
Mõnel vaiksel ööl,
tunnen Su kauget lähedust,
Ei lähe must mööda
Sa vaikselt, just.
Mõnel vaiksel ööl..
Teistele õnne jagan,
Ise aga seda enim vajan.
Õpetaja
Sellel aastal oli koolis õpetaja vedu,tänu talle saatis meie klassi edu.
Õpetaja aitas kui meil oli raske,
õpetas meid tundma kaske.
Õpetaja närvid on nüüd läbi,
klassil peaks olema häbi.
Kolmapäeval on inka essa tund,
õpetaja jookseb kooli ja ei maga välja und.
Paljugi enamat
Just kui mööda minnes sinust,tea mu silmad on sinuga,
olen näinud midagi uut,
oled ilusaimast ilusaim.
Sa naine kenamast kenam,
ma just kui seikleks silmapettes,
oled paljugi enamat,
kui suudan panna oma sõnadesse!
Rõõmustama ju peab!
Naerata - ja näed,millise võimsa relva
oma valdusse said.
Kaasa rõõmsad jalad,käed
kõrvad, silmad, juuksed.
Asu vallutama rõõmuta maid.
Naerata - elust rõõmu tunne
ja ela täiel rinnal,
positiivsusest pakata.
Õndsalt õhtuti suikuda unne
on üks tundeid parimaid.
Sa teisi sellega nakata!
Rõõmustama peab,
naeratama laial suul,
headusest lausa plahvatama.
Selja taha jäta vead,
minevik, kõik mis oli
Ja hakka elama !
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Lapsed on olevik
Olgu sul alati meeles,mis tegelikult on tähtis -
hing kõneleb tuhandes keeles
ja vahel peab vaatama tähti...
Et selguks ja selgineks tõde,
et lapsed on olevik
ja sina kui nende sõber
oled parem kui
tulevik!
Tõeline sõber
Pigem kõnniksin sinuga pimedas,kui üksi heledas.
Kas me olemegi kokku loodud,
või mul lihtsalt vedas?
Sa tulid minu juurde,
kui teised läksid.
Sa ütlesid mulle,
et sinu juurde jääksin.
Kõik teed sinuga läbikäinud,
elu algust ja lõppu näinud.
Kui sul kordki kunagi raske,
küll ma sind edasi kannan
las ma täidan ise su käske,
käin läbi linnad, kannan maske,
aga palun, mu sõbral elada laske!
Majakas
Keset halli tormist merdseisab majakas.
Kōrgel kajakate lend,
hääled kajavad.
Kumab valgust silmadesse
kaugelt tulijatele,
näitab õige suuna kätte
merel olijatele.
Seisab kindlalt seal,kui kalju
kivist hiiglane.
Pakub kaitset Ta ja varju
elumere teel.
Jaanipäev
Millest oled ilma jäänud,ilmutab end
unes,
sõnajalaõieliselt
leekleb jaanitules.
Mille oled kätte saanud,
põletab
su pihud,
kuni sellest vormunud on
uue soovi kihud…
Jaanipäev või jõul?
Lumelammas viskab villast,pakane on kehva killast.
Kes küll oskaks anda nõu,
on see jaanipäev või jõul?
Jaanid
Jaanipäev on käes,suvemõtted peas.
Lapsed mängivad õues,
ja pilved on päikese põues.
Toas ma ei istu,
tuppa ma ei astu.
Ujumas ma palju käin,
palju tarkust juurde sain.
Jaanipäeval kõikjal lõkked,
kõigil jaanipäevast mõtted.
Siis on rõõmus suur ja väike,
kaasaarvatud ka päike.
Naudi hetke
Ma ei nuta alati, Emmekui sa lahkud toast
ja mu paha tuju
lõppeb varsti.
Ma ei ärka alati, Issi
su kallistuste peale öösel.
Ja üks päev sa igatsed,
pühkida mu pisaraid.
Ma ei jää alatiseks
väljalööma sind voodist
või küllili magama su padjal,
kus sa tahaksid asetada oma pea.
Sa ei pea mind igaveseks kandma autost
kuna mu väiksed jalad
ei ole veel piisavalt tugevad.
Nii, et naudi igat kallistust,
mäleta neid kõiki.
Sest üks päev Emme, ma pole enam nii väike.
Mu kaunitarile
Pille-Riin oled Kaunis kui lilledest seatud baldahiinSinu lõhn on alati minu kokaiin.
Sinu kohalolek tähendab, et isegi olen siin.
Sinuta on lühistund liin.
Sind kaissu ma võtan,
Ja suudlustega, Su keha üleni katan
Seisad mu kõrval või seisad minust eemal?
Ikka Sinust luuletades aega ma veedan.
Kas sa oled?
Kas oled alanud seinast ja laest,ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?
Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd -
kuni on kasvanud suuremaks vööd?
Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt - sest lähemalt ei ole lastud -,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?
Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?
Kas oled uskunud pahet ja pattu,
sest sel on olnud nii õhetav jume?
Sattunud süütuna valede lattu,
kobanud pimedas, tüdind ja tume?
Kas oled liikunud ühtlases ringis,
saamata aru, mis pidu see on -
miks on kõik moodide küüsis ja kingis,
tundmata rõõmu, kes keegi neist on?
Kas oled unustand pikema pilgu
sinna, kus aken või silmapiir lai?
Mõelnud, miks minu täht enam ei vilgu
või kuhu mu soojendav päikene sai?
Kas oled tundnud, et jäädakse nii
ja keegi ei tea ega tunnegi teed -
et miski sest padrikust välja ei vii,
kus ainsadki hüüdjad on eksinud need?
...
Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Siis peaksid teadma, et sinuga koos
keegi saab maitsema parimast roast.
Sa oled perfektne
Suur aitäh sulle,et lihtsalt oled olemas,
ära pööra selga mulle,
ma ei taha olla pimedas.
Ma tahaks sulle anda kõik
aga see on kahjuks võimatu,
sest sina oledki minu "kõik"
su iseloom on uskumatu
su välimus on ületamatu
sinusse armumine on efektne,
Sa oled tõesti perfektne.
Keegi ei saa olla perfektne?
Perfektsus on kõigile erinev
see pole pärinev.
See lause peaks kõlama nii.
Igaühele on keegi perfektne,
sa lihtsalt pead jõudma temani.
Aga mul läks hoopis paremini,
sest sina jõudsid minuni.
Ma tõesti olen tänulik sinule,
et oled olemas minule.
Inimese hind
Kes meist poleks häda näinud,vahel käpuligi käinud -
see ongi inimese hind,
et kõigub-kiigub kandepind.
Jõuame kui aga sinna,
kuhu tahtnuksime minna -
kuulumine ilma suurde
siis annab elujaksu juurde!
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul polnud aega mõelda;
see meeleheide,tõmblev koon,
sain aru,pean su päästma...
Siis enda juurde koju tõin
ning toitsin...,andsin abi
ja pimedamad õhtutunnid,
vaid lootsin...,seltsiks olin...
Taastus jõud...,su pilgus julgus,
mu hääl,mu lõhn su meeltes...;
olin valmis,et kord lahkud,
on urg...,on soo...,on laaned...
See hetk,kui kare,niiske keel,
mu kätt nii õrnalt lakkus,
siis tundsin valu enda sees,
mu pisarad su koonul...
Kõik meenus...,seisad minu ees,
sind vaatan,hingan tasa,
lausun sõnu,tõstan käe,
mind kuulad ja ka mõistad.
Pea langetatud,astud ligi,
sind paitan,sõrmed hellad;
on truudus-tõukeks alati,
et varjuna mind saadad.
Kord sõbraks said sel metsateel...,
sul meeles kõik,mis oli...;
on usaldus-kild südamest,
et jäid ja minust hoolid...
Emad
Enamus emasid siiski on head,annavad musi ja paitavad pead.
Haavale puhuma kiiruga tõttavad,
lohutussõnu, kust kiirelt küll võtavad?
