Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 34
Rakvere jõulupuu
Ühel väiksel Eesti linnal,hakkas kuusest hale.
Metsa nad ei tahtnud minna,
raiumine vale!
Nii neil tekkis mõte hea,
sätiks pilpad kuuseks.
Keset linna selle seaks,
aseaineks puule.
Mõeldi, loodi - teos sai püsti,
rohelised lambid üll.
Rahva hulgas tehti testi,
tuli välja - meeldis küll.
Vanu aknaid teisel aastal,
laoti nagu klotse.
Ei me nüüdki metsa laasta,
see, kui appikutse.
Klaasid värvilised said,
näis, kui valgusfoor.
Murti müüte - ahelaid,
laulis kiidukoor.
Väikelinnas targad mehed,
nüüdki kuusk jäi metsa.
Kuuse moodi jõuluehe,
hammasrattaid ketrab.
Kellel meeldib, kellel mitte,
leidub neid, kes halab.
Ainult julgeil sünnib hitte,
kuusepuuke elab!
Südameheadus
Südamest saabõnnesoove,
vaid südamesse anda.
Südames on nurki,
hoove,
kus ainult headust kanda!
Uus aasta
Uuel aastal uued vead,ennast parandama pead.
End kätte võta sa,
palju rõõmu tunne ka.
Hoia terve täna klaas,
uuel aastal kohtume taas.
Tulevane aastavahetus
Kui sa saadad vana ära,ära sellest palju plära!!
Ei pea silmas armastust,
see võib minna rooste just!
Aastaga on teine asi,
ta on sogasem kui vesi.
Seda pead sa kurnama,
ennem kui tast aru saad.
Ütle veel,et vana arm?
Elu paraku on karm!
Karm- kuid siiski õiglane,
selgeks saamas mulle see.
Siis kui tuleb aasta uus,
hoopis uued maigud suus!
Uusi mõtteid mõlgutad,
vaikselt jalgu kõlgutad.
Kas siis tõesti saabub õnn,
ja polegi ma enam könn!?!?
Elagu siis aasta uus,
mis sest, et vilets maik on suus.
Aastavahetus
Uuel aastal uue hooga,lähme poodi šampanjat tooma.
Siis saab vastu võtta aasta,
parema kui möödund aastad.
Jõulurõõm
Ja ongi saabunud see aeg,mil kostab laste rõõmus naer,
sest igas rüblikus ning peres,
soov on öelda taadil: „Tere!“
Väike Jaak see nina näpib,
millel pruunid tedretäpid.
Tahab salmi ette kanda,
et saaks taat tal pakki anda.
Punast autot soovis kingiks,
millel tuled ees kõik plingiks.
Kui on vaja, teeks ka häält
ja katusegi tõstaks päält.
Jaak pakki saades õhevil
ning avades nii põnevil ...
Õnneks taat ta soovi täitis,
poisul silmad rõõmust läitis.
Ole terve Jõulutaat!
Paljud lapsed seda mõelnud,kuidas Jõulutaat küll jaksab?
Aina perest-perre „sõelub“,
vahel lausa jalgsi tatsab.
Kas ta joob mõnd võlujooki,
mis viib väsimuse ihust?
Või sööb hoopis rammukooki,
et ei tuleks külge viirust?
Tervise ja rõõmsa meele,
liikumine taadil tagab.
Nii ta selgi aastal teele,
asub siis, kui sa veel magad.
Heateo hind
Nüüd, kui Jõulud ukse ees,Ingel maale laskus.
Põrgust Saatan, kus kõik kees,
ülespoole astus.
Nii nad kohtusidki pinnal,
kus on loomad - inimvägi.
Saatan uhkelt, punnis rinnal,
enda vajalikkust nägi.
Kuna Jõulud rahu aeg,
ainult heateod kõrgelt hinnas.
Saatan, kelles viha - raev,
ennast kõiges üle hindas.
Arvas leidvat siit ta halba,
et saaks põrguliikmeid lisaks.
Neid, kes heateo maha salgab,
halva poole kalduks visalt.
Kuid oh imet, Ingel siiski,
leidis inimestes head.
Nii ta heateod kokku liitis,
neid sai palju, kas sa tead.
Jõuluaeg ei kurjust salli,
Saatan mingu ära siit!
Mõtteis tehkem Ingleil kalli,
nii saab paremaks me liit!
Näärid ammused
Riigikord, kui teine oli,nääre pidas rahvas.
Jõena voolas alkoholi,
omas ajas - kehvas.
Külas käis siis näärivana,
vööl tal vitsakimp.
Tihti rääkis mingit jama,
sees tal juba pint.
Igas peres võttis pitsi,
kapsast peale sõi.
Silus kõhtu, habet, vuntsi
ja siis tantsu lõi.
Telepurgist tuli siis,
„Kitsa Kinga“ saade.
Nalja tegid nabani,
Baskin, Nõmmik, Abel.
Sellel ajal oldi vait,
sest jõulud olid tabu.
Täiendust sai andmeait,
kui ohtu sa ei adund.
Nüüd on ajad veidi teised,
nääritaat ei külla tule.
Suhe nääridesse leigem,
kuusel punatähtki kole.
Elu metsasügavikus
Kaugel metsasügavikus,palkidest üks maja.
Koduks mitmel päkapikul,
selline, mis vaja.
Kuna päkapikk on väike,
siis neid seal on palju.
Tehes tares omi käike,
kärmet tööd ja nalju.
Kui on kingid kotti pandud,
kirjad läbi loetud,
põtradele süüa antud,
laud saab neilgi kaetud.
Suures pajas kaalipuder,
rüüpeks pohlajook.
Magusroaks on hästi mure,
metsamarja kook.
Pärast rasket rassimist
ja maitsvat lõunasööki,
ahju puude tassimist,
kõik koristamas kööki.
Nüüd leiba luusse lasevad,
on ees neil raske töö.
Sest sussidesse panevad,
nad maiust terve öö.
Jõuluootus
Nüüd neli küünlaleeki võbelemas reas.Suur jõulutunne täitmas Sinu meelt.
Ka jõulusalmid juba kõigil peas
ja läbi lumesaju kostab kellahelin teelt.
Karuoti Jõulud
Männimetsa sügavuses,mesikäpal tare.
Õhtul leiba luusse lastes,
sündis mõte lahe.
Tahtis enne Jõule minna,
ennast tuulutama.
Läheks tatsaks õige linna,
kaeks, mis kuulutavad.
Seadis sammud metsast välja,
mööda maanteed tatsa-tatsa.
Äkki tundis hirmsat nälga,
kuulis korisemas vatsa.
Kursi seadis kommipoodi,
metsast tulnud karupoju.
Värsket kaupa sinna toodi,
viiks nüüd mitu kilo koju.
Vaatas karu, huulil näpp,
valik ajas meeled segi.
Oh, mis ime - Mesikäpp!?
Kes küll minust kommid tegi?
Mis siis ikka, mekiks neid,
ostaks lausa neli kilo.
Kiiduväärt see kommileid,
muheledes kõhtu silub.
Metsa poole jälle tatsub,
kaenla all suur kommikott.
Mesikäpast suuke matsub,
meistreid kiidab karuott.
Köögis
Pannilt kostmas vorsti särin,külmas tekkis süldil värin.
Rosinad on punnis kringlil,
aknalaual valged inglid.
Kuusel küünlad lõõmamas,
ning laual glögi hõõgumas.
Köök on kapsa lõhna täis,
kalkun ahjus küpse näib.
Pereema ära väsis,
kuna mitu tööd tal käsil.
Kuid see väsimus on hea,
seda iga ema teab.
Hingedeaeg
Ja sõigi tuli tahi äranii märkamatult jäi mind üks
Su nime taha süütan küünla
ehk siis ei jää nii hingetuks.
Kui oli hing ja oli tuba
ma tahtsin olla rohkem veel
ei küsinud ma iial luba
ma lihtsalt olingi.. vaid see..
mu käigud mõistmatud
ka endal
on sammud lühikeseks jäänd
nüüd kõnnin.. hingede alleel..
Minu jõulud
Jõulud jälle kätte on jõudmas,just kui mehike järvel sõudmas.
Isegi maha sadanud on lumi,
ning keegi pole enam kuri.
Tänavad rõõmsaid lapsi on täis,
sest jõule igas paigas näib.
Kõik suures jõuluhoos,
kinke ostavad kõik koos.
Need tulevad parimad jõulud,
kui vaid kohale nüüd jõuaks see.
Põhjatuul
Tuul põhjast andis maru,Torm tantsis vahusel veel.
Peksis miinusesse õhu,
Vaibus õhtu eel...
...ja maalis kividele jääkristallid,
Härmahõbedaga kattis mastiraa.
Vesi hangus hülgehalliks,
Kus põimis kokku mere, maa.
Jõululootus
Praegu vihmana on sadu,halli ilma pime päev.
Päike tõustes juba kadus,
kuuga ühendanud käed.
Aga ootan lumist aega,
talvist pööripäevaööd.
Justkui taevas valge laega,
külmalilled vetevööl.
Ja siis loodan endamisi,
naeratavaid silmi häid.
Jõuluime saladusi,
laste soove täituvaid.
Mu ainus
Su silmad,need on kui ainus särav pärl põhjatuis
ookeanis, mis valgustab teed tema
kallimale, kes on sinna jõudmiseks
nõus ületama pikimaid maid mida
elales kõnnitud ja vastu astuma oma
suurimatele hirmudele.
Kuid sellegi poolest ei tasu kaotada
lootust ega usku, tuleb olla tugev
ja üle saada igast probleemist ja
takistusest, mis esinevad teel, teel
oma armsaima ja kallima inimese
südamesse, kuna tema nimel väärib
iga samm riskimist ja loobumist,
kasvõi kõigest.
Töökad sellid
Päkapikud Niks ja Naks,üks neist peen ja teine paks.
Jõuluvana tublid sellid,
abistavad, kui neid tellid.
Kühveldavad õues lund,
siis, kui taat veel kaemas und.
Ahju toovad kasehalge,
kuna ilm on väljas karge.
Siis, kui pudrupott on tulel,
Niksil - Naksil veel üks mure.
Süüa ootavad ka põdrad,
jõuluvana hoolsad sõbrad.
Kõht on täis ning tuba soe
ehk nüüd laste kirju loeks.
Vaataks, mis neil kingisooviks
ning siis soove täita prooviks.
Jõulueelne aeg neil kiire,
aina tehes vilkaid tiire.
Vaja jõuda siia - sinna,
külakohta, suurde linna.
Jõuluootus
I adventEsimene küünal süüta täna,
et saaksid jõuludeni ajakulgu saata.
Ja loota võib, et selle säras
me mõtted kohtuvad, kui vaatad....
