Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 35
Advendiaeg
Aina lähemale Jõulul,aina ärevamaks meel.
Aga meie siin nii nõutud,
miks ei lumi tule veel?
Päkapikul vihmast märjad,
punasaapad, mis tal jalas.
Ustel vettind jõulupärjad,
meel on kurb, me aina halaks.
Täna küünal laual läida,
hoolimata ilmast rõskest.
Küllap see ehk hinge täidab,
miskit head ka pista põske!
Päkapikk ja ingel
Päkapikk ja ingel teel on jõulu ööltalveöösel vingel nad on ikka tööl.
Üks su sussidesse maiustusi toob
teine südamesse jõulurõõmu loob.
Mul on sõber
Mul on sõber jah see on sõbermu sõbra sõbral on sõber
Jah see on tema sõber..
mu sõbra sõbra sõbral on sõber..
jah see on tema sõbra sõber...
Õiglane päkapikk
Peres on vennaksed Jass ja Juss,üks neist neljane, teine kuus.
Aknale pandud sai poistel suss,
sest kätte jõudmas on jõulukuu.
Jassil süda täis valu ja tuska,
vennal suss on laiem ning pikk.
Jussile rohkem komme ehk suskab,
öösiti külas käiv päkapikk …?
Hommikul kiiresti susse kaes Jass,
ükshaaval kommid kokku ta liitis.
Polnudki rohkem komme saand Juss,
poiss oli rahul ja kääbikut kiitis.
On päkapikk igati õiglane mees,
ei ta teinudki vendadel vahet.
Kahtlust ja kadedust enese sees,
hindas Jass, aga väikeseks paheks.
Töökad sellid
Päkapikud Niks ja Naks,üks neist peen ja teine paks.
Jõuluvana tublid sellid,
abistavad, kui neid tellid.
Kühveldavad õues lund,
siis, kui taat veel kaemas und.
Ahju toovad kasehalge,
kuna ilm on väljas karge.
Siis, kui pudrupott on tulel,
Niksil - Naksil veel üks mure.
Süüa ootavad ka põdrad,
jõuluvana hoolsad sõbrad.
Kõht on täis ning tuba soe
ehk nüüd laste kirju loeks.
Vaataks, mis neil kingisooviks
ning siis soove täita prooviks.
Jõulueelne aeg neil kiire,
aina tehes vilkaid tiire.
Vaja jõuda siia - sinna,
külakohta, suurde linna.
Meie papsid!
Kuigi juba ammu ma ei usu naiste kära,siiski meiekandi papsid talvel käivad ära.
Mõni otsib kadund noorust, mõni korgisuud,
mõni kohe eksib ära päris mitu kuud.
Juhus
Kui sügispuudelt langevad lehed,kaovad suvised suhted, juhuseks ja mehed.
Nüüd ta ärkab kell kuus,
kohvivee paneb keema,
hambahari suus.
Juuksed veidi sasises krunnis.
Ja jälle 10 kuud
istub ummikus
hommikuses tipptunnis.
Roolis trükib telefoniga chatis,
sobrab kõrvalistmel käekotis,
ah, seal ongi huulepulk,
mida ta otsis!
Meigib kiiruga;
teine käsi on roolil,
teine pilk esiaknas,
teise auto pidurituledel,
ja mõtted töömuredel…
Loodab, et riidepoodi
ei tule jälle mõni klient
püüdes vaid pugeda tema voodi.
Suvi on möödas, korralik on ta nüüd,
loeb raamatuid, käib teatris.
Mineviku ees ei tunne süüd.
Tööl voldib riiulile särke,
tõstab suuruse järjekorda,
naeratab kõigile klientidele,
kes ei lähe talle korda.
Tuleb mees,
tahab särki, ei tea mis number,
kuid tahab hea näha välja.
Tüdrukul kunagi oli ta number.
Nüüd mees viib abikaasa välja.
Neiu soovitab, müüb,
tuttav on see keha.
Suvi on möödas nüüd.
Ta üritab nägu teha,
et ei tunne seda tüüpi,
nimega Vallaline Olen,
kes suvel pakkus Pärnusse küüti;
ja tüdruk vastas „jah, tulen“
ning siis juhtus veel muudki.
Nüüd teeb, et ei tunne
ja peab seda juhuseks,
et suvel lihtsalt juhtus…
Juhtus juhuseks.
Saarevaikuse haiku
Mul meeldib vahestsilmitseda kibedaid
kadakamarju.
Ja mis siis?
Värske kevadtuul nii korraks riivas minu juukseid.Magus toomingate lõhn ta puudutusest maha jäi.
Pea laiali ja mõtted puha lennus
igatsus su järgi minu osaks sai.
Kui igas minu hetkes püsis ootus
magus toomingate lõhn mu juustes hõljus ka veel siis.
Paitas hinge, kui silmist kadus lootus;
kui mu armuavaldusele vastasid „ja mis siis?“
Toonid
On silmade toone mitmeid,kuid mida nad kostavad siis?
Kas värvus meil midagi ütleb
või rahvasuu räägib vaid nii?
On pruunid sügavad - kaunid,
tihti rosinaiks kutsume neid.
Kuid mõnel ei meeldi - neid taunib,
sest ei kõlbavat pruunsilmne peig.
Paljud endil on sinised saanud,
ei nad „sinisilmsed“ seepärast.
Nende sinasse ükskord kui maabud,
siis ei ennast küll tunneks vist ära.
Neis sa upud, kui merelaineis,
saad tiivad, kui lind taevavõlvil.
Sealt saad luuleridadeks ainest,
tundes värinat hinges ja põlvis.
Naistel rohekad silmad müstikat täis,
meestel meeldimas tihti see toon.
Kes neid kelmikaid silmi värvimas käis,
kes küll rohesilmsed on loond?
Hallid silmad meil rääkimas paljut,
neis on tasakaal, elujõud, rahu.
Nende värv on kui paesel kaljul,
neisse soojust ääretult mahub.
Kuid, kas saame me ikka öelda,
et silmade värv määrab kõike?
Eks püüdke selgeks see mõelda,
tehes elatud ellu nüüd põike …
Sa oled mu kalju
Sa oled mu kalju ja vaid koos sinugasaan ma edasi liikuda.
Juba võitjaks saan end tunnistada, sest
kõik mis teen, teen südamest.
Vaid sinu sõna
paneb mind tundma kaitstuna,
sest sina oled igavesti minuga.
Olen tunda saanud su sügavust,
olen tunda saanud su sõna,
vaid koos sinuga saan püsti tõusta.
Nii lähedale pürgin,
kui eales tulla saan, sind jumaldan.
Kirjad Jõuluvanale
Oh, kullakallis Jõulutaatehk minu palvet täita saad?
Sult telliks musimasina,
sest kaasal musid kasinad.
Sul kirjutab üks üksik Mann,
kel kuluks ära mängukann.
See meest ehk öösel asendab
ja seksimured lahendab?
Kirjutab sul maamees vinge,
kellel jõulueelsed pinged.
Too mul palun stressimaandur,
kallistan, kui külla saabud!
Olen murest murtud naine,
sest mu mees ei ole kaine.
Tood ehk talle peksupingi,
mõjult võimsa jõulukingi.
Vaatan peeglit hirmuga,
see pilt sealt ajab "hirnuma".
Ma palun sult üht imekreemi,
mis mu kortsud kokku kleebib.
Kirjutan sul väikelinnast,
kus on talvel libe pinnas.
Too mu saapail naelte vidin,
kuna kukkuma ma pidin.
Vanuselt ma juba ätt,
on aastad väristamas kätt.
Soovin noorendavat rohtu,
millest poleks mingit ohtu.
Olen Juuli - palun süsti,
kuna ihkan kaunist büsti.
Sooviks kliinikusse minna,
et tohter sutsaka teeks rinda.
Küll tahaks habet nagu sinul,
kuid karvakasv on väga kidur.
Too mul palun salvi - rasva,
ei selleta mul habe kasva.
Ma kirun räpast naabrinaist,
teeb hinge täis see vana laisk!
Sult tellin talle jõuluks luua,
ka ämbri - lapi võiksid tuua.
----
No näete, millised on mured,
mis ihkab meel, mis hinge pureb.
Kas jätkub Jõulutaadil jaksu
või saab ta kõigest šokilaksu?
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lillsõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Armastus käib mööda kummalisi radu
Armastus käibmööda kummalisi radu.
Vahel end ilmutab, siis
tükiks ajaks jälle on kadund.
Vahel teeb haiget
ja vahel teeb pai.
Kuid iial ei küsi
kas piisavalt said.
Vahel ta jääb, kuniks hommikukohvi
ja vahel ta lahkub keset ööd.
Kuid takistada teda iial ei tohi.
Ka tema puhkama peab tööst.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 10.11.2016 06:55 | Otselink Armastus käib mööda kummalisi radu | Saada e-kaardiga
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole,kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.
Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.
Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!
Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.
Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.
Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!
Naised kangast seadvad
Naised kangast seadvadkambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.
Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!
Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.
Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.
Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.
Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad!
Üks suu
Üks suu, nii vanakui mullake;
ja mõttis nägu,
nii vagune.
Ja mõttis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
Nii aus, nii vaikne,
nii mullane,
nii selge ja õige
ja kullane.
See on mu ema,
mu mullake,
see on mu ema,
mu kullake!
Vaibadi-vaibadi varsakapja
Vaibadi-vaibadi varsakapja,Kiigadi-kaagadi karukella.
Kaagadi kuugadi kullerkuppu,
mine otsi nurmenukku.
Langev lumi
Juba õhtul akna tagaheljus lumi langedes.
Hommikul on õued aga
kõikjal paksult hangedes.
Valged kasukad saand
aias üle öö kõik õunapuud.
Kõnniteel käib kaares laias
vilkalt majahoidja luud.
Meil on juba valmis plaanid,
millest mõeldud, nähtud und:
pea me suusad, pea me saanid
kihutavad mööda lund.
