Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 44
Ripub
Toolileenil ripub jakk,hobul rippu kohev lakk.
Taadil piibutobi ripub,
siis, kui uni peale tikub.
Sillad rippuma on loodud,
põõsas marjad omasoodu.
Ripub udar lehmal alla,
rippu lõua all on sall.
Väga tähtis on ka see,
et ripakil ei oleks keel.
Abitult, et käed ei ripuks,
siis võib jõuda üsna tippu.
Perspektiiv
Ma ei taha rahvatantsu,Paganat ja Kaval-Antsu,
Vargamäed ja Kivirähki,
ahnet naist ja väega vähki...
Tahan olla metsa poole,
sisu luua oma loole,
järgida, mis muutumas -
tiivad pilvi puutumas!
Ma tulen
Ma tulen siis,kui sa seda
kõige vähem ootad.
Ma tulen siis,
kui sa mind vajad.
Ma tulen koos hommikuga,
koos tõusva päikese,
kastese rohu
ning ähvardava ohuga.
Ma tulen.
Ja sina ei saa
sinna midagi parata,
sest viimaks on aeg
silmast-silma kohtuda.
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,kui armas oli see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota,» kostis ta, «see aeg
on kiir küll tulema!»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei poolt nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Armsam
Astu julgelt ligi armas,minu õla najal võid sa nutta.
Poeta pisara haaval,
ära rutta!
Sinu elusoojast õhkav ihu,
hellitab mu embuses.
Kui meega õrnutsenud piim,
ole rahus, miski pole nihu.
Sulle toetust anda on nauding
mitte piin.
Sõprus
Sõbrad on tähtsad meilekuna nendeta ei saa me enam meile.
Kuna nendeta ei saa me elada
ei saa ka pelada.
Kui sul sõpru pole
on siis su elu kole.
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,“Meelerahu” kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: “Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!”
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
“Sõbrakene,” ütlesin, “kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!”
Raha
Kui mul oleks palju raha,reisiksin ma ümber maa,
viskaks tuhhi ette-taha
ja transpordiks oleks mul vist paat.
Käiksin lihtsalt igal pool,
jumala pohhui oleks mul kool.
Enam ma ei vaevaks pead,
kas mul hinded halvad või head.
Sellist elu väga tahaks,
kui mul ainult oleks raha.
Kass kakuke
Mul on kodus kass,tal on ilus tass,
nimeks tal on kakuke,
sõber tal on paksuke.
Möödas on aasta
Lasteaeda tulles näis,et lõputu on sinu päev.
Ema-isa tööd ja hooled
sinu mängudega pooleks.
Siit sa sõpru juurde said,
õpetajalt pika pai.
Palju tarkust jäänud pähe,
kirjutasid nimetähe.
Nüüd kevad kaasa viinud need,
sind ootamas on suveteed.
Tühjaks jäävad sahtlid, kapid,
kätte saate töödemapid.
Kohtume taas sügiskuul
kui punapõsksed õunad puul.
Ükskord
Ükskord ma paistsin väljast,kuid muutusin kordades seest -
ja enam ei tuntud mind ära,
kui vaadati tagant või eest -
ära tundsid vaid need, kes kõrval
käsi hoidsid ning toetasid õlgu...
Neid minagi siiani tunnen -
sõna-haaval nii tasudes võlgu.
Emadele
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahan tunda, et targasti oma rada olen käinud,
tahan tunda, kui meie aeg on ümber ja läinud.
Nii kindlalt kinnitatud inimlooma teadvuses,
kus supluses on laps, kui suplemas ema headuses.
Aitäh, mis kõik suutnud oled anda,
endas ja edasi antut väärikalt püüan kanda.
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahaks nii tahta, võtta, jõuda Sind sülle,
sõnades, see päev, Emake ,on just Sulle
Oled looduse loodud loodus imekena,
Aitäh, et olemas oled, Sa mu armas Ema.
Kellad
Karukell on karvane,kurekell on sinine,
liivakell on kollane,
päiksekell on kullane.
Elektrikell on numbrine,
tik-tak-kell on aeglane,
jõulukell on kelluke,
uksekell on tilluke.
TIRRRRRRRRR!!!!!!!!
Pisike puu
On kasvamas kuskil üks pisike puu,ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.
On kasvamas kuskil üks väikene puu
ja kardab see puuke veel raju ja tuult.
On kasvamas kuskil üks pisike puu
ning vajab see puu sinu sõprust ja hoolt.
Vanaema kirsipuu
Varestele meie kirsseanda küll ei taha,
tühjad varred muru sisse
puult pudeneksid maha.
Seega olen varem kohal
kui nad saavad aru,
tundku seekord omal nahal
pill on üpris mõru.
Nõnda siis ma tasahilju
kirsipuu all rohus,
lugematul arvul marju
juba ongi kõhus!
Elulõng
Oled suur ja sügav,lai ja pikk ja vaba...
Aga nagu teistel,
ainult üks on naba.
Selle ümber tiirleb
õitsev elulõng -
kõige ette, taha
ulatub ta hõng.
Tuleb mõista
Meil kõigil on minevik,aga hetkel on olevik
ja tulemas on tulevik.
Lase lahti minevikust,
õpi mitte hoolima olevikust
ja unista tulevikust.
Sa oled ainus, kes seda suudab,
sest sinu elu mitte keegi teine ei muuda.
Vahel peab millestki, kellestki loobuma,
ja sellest vastu tahtmist taastuma.
Loobumine võib teha haiget,
ja seda sitaks räigelt.
Unusta, mis tegi haiget sulle,
sest muidu läheksid sa tulle.
Ära unusta seda, mida see õpetas,
sest just sina oled see, kes selle lõpetas.
Sa tead, mida öelda,
aga ise ei suuda isegi selgelt mõelda.
Loobumine on tugevate tunnus,
eriti, kui sul on sellepärast valu rinnus.
Vahel tuleb loobuda heast,
et hoida kedagi ühest suurimast veast.
Köietantsija
Kinnisilmi köiel tantsin –nii on ohutum,
kõrgustesse pürgimise
võime tohutum.
Tunnen ainult oma keha,
ajas antud rada,
kustumatut soovi elu-
hirmgi ületada...
Rahulolu
Homme saan ma vanemaks,Kuid olen siiski noor.
Kosun kiirelt kui hanemaks,
Ma olen piima peal koor.
Rammus on olnud mu senine elu,
Täiusest puudu vaid raas,
Lahjemaks minemist ei tõota melu
Ja liblikad lendavad taas.
Lõpupidu
Näpust tõmmatud said pinnud -selles ringleb sirav sõrmus.
Lennugeenidega linnud
pole maandatavad põrmus.
Kogupaugust lahvab õhku
nende tihe-tore parv,
suurenedes ühe-haaval
lugematuks paisub arv.
Õppides ja õpetades
kasvab kõigil silmasära…
Järgmist astet lõpetades
rõõmuga sealt lendad ära!
