Rõõmsad luuletused 2026 - leht 11
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks...
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda unes kord, kui
sügavamalt magasin.
Mõtlen vahel valgest laevast,
sekka sellist hobusel...
Kes nüüd kannupoisina
elab keldrikorrusel.
Muutus
Ära hinga,vaid kuulata.
Keeldu mürast, mis matab,
omasta vaikuse embus.
Meenuta vaid head,
mata halva vari.
Avarda mõõtmelist pinda,
seda ei saa keelata.
Vooli pehmet helitust, mis katab.
Loovuta külm, kalkuleeritud karmus.
Unusta kõik vead,
tereta mis parim.
Kurjast heaks saab alati minna,
minevikku alla neelata.
Amsterdam
Silmapõhja peegelduspilkupüüdev pilt:
pilvevatis päike ja
Amsterdami silt.
Mõnikord on vajalik
lihtne otselend…
Kannad oma pagasit,
kuni leiad end.
Kalleim aare
Iga laps on emale kalleim aare,justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Päike, rand, meri
Ütlema ei pea me headaega,sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soov, koos sinuga
see aeg mööda saata.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 31.05.2016 09:27 | Otselink Päike, rand, meri | Saada e-kaardiga Päike, rand, meri
Suverõõm
Suvi küps on astund aeda,näe pihlal kuis veretav toon.
Nii raske endasse kaeda,
kui allikast sõõmu sa jood.
Perspektiiv
Ma ei taha rahvatantsu,Paganat ja Kaval-Antsu,
Vargamäed ja Kivirähki,
ahnet naist ja väega vähki...
Tahan olla metsa poole,
sisu luua oma loole,
järgida, mis muutumas -
tiivad pilvi puutumas!
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,kui armas oli see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota,» kostis ta, «see aeg
on kiir küll tulema!»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei poolt nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Armsam
Astu julgelt ligi armas,minu õla najal võid sa nutta.
Poeta pisara haaval,
ära rutta!
Sinu elusoojast õhkav ihu,
hellitab mu embuses.
Kui meega õrnutsenud piim,
ole rahus, miski pole nihu.
Sulle toetust anda on nauding
mitte piin.
Ükskord
Ükskord ma paistsin väljast,kuid muutusin kordades seest -
ja enam ei tuntud mind ära,
kui vaadati tagant või eest -
ära tundsid vaid need, kes kõrval
käsi hoidsid ning toetasid õlgu...
Neid minagi siiani tunnen -
sõna-haaval nii tasudes võlgu.
