Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 32
Liilia
Mu lemmiklill on liilia--nii uhke,väärikas ja puhas...
Ta kedagi ei kummarda
ja õitseb kuningatekojas.
Ei palu iial imetlust
ja halastust ei kerja.
Ta ise ongi.....imetlus,
nii pilkupüüdev,lummav.
Kui mõtteis möödud temast,
siis lõhn sind seisma sunnib.
See liilia nii kena,
et lille poole kõnnid.
Ma tahan olla liilia....
see, tabudeta õis.
Ka päevi tahan nautida....
nii elada veel võiks.
Augustikuu
Augustikuu tõi elule pöörde...Jah,elu teeb ikka neid kurvikaid keerde.
Seisan ma vihmas ja kaugusse vaatan,
Ise ei teagi,mida siin ma nii ootan.
Kas tahan ma piiskadelt puhastusvett?
Enam ei piira mind ahistav kett.
Kas ees on elu mida praegu ei ole?
Kas tean mina isegi,kes ma just olen?
Augustikuu tõi elule pöörde:
Pea hoian püsti ja igatsen rõõme
FB
Just Sinuga räägin,mu sõber...Hea on,et sind ma ei näe.
Nii saan ma öelda kõik hingelt,
Mõttes õlale panna sul käe
On raske alla suruda mõtteid,
Öelda seda,mida öelda ei saa...
Veel olen iseenesel ikkes,
Kuigi olla tahan ma uudismaa.
Teistele tundun ehk nõder...
Sära põues,ma päikest veel näen.
Ei suuda hoida ka pinget ---
Olgu valla kõik rõõmude väed!
Ütle,kas tahad sa olla mu sõber...
ära kuulata,mis tõi jälle päev?
Soovid ehk ise ka avada hinge?
Tähtis on --- seda keegi ei näe!!!
Rõõmule lahti
Nukrus koob härmalõngadest võrku...Ega sa ometi sinna ei kuku?
Kevadel jäta küll kurbus sa maha;
Aurab ju muld; uus elu saab koha.
Looduski piisavalt jõudu meil annab;
Teretab päike,meri tahet edasi kannab.
Ees on kõik ootused,soovid ja võidud,
Uued on tuttavad,kaugemad sõidud.
Elu nii ilus kui märgata tahad...
East ma ei räägi --- selle salgame maha!
Jagame mured kõik naljaga pooleks,
Võimatu jätame saatuse hooleks.
Ära jää kaugeks,ära sulge end sahtli,
Ole sa ikka veel rõõmule lahti!
Kõik on siin
Veel üks õhtu täis ööbikuid,keda sina laulmas ei kuule.
Sest sa kulged kusagil mujal
ees mu aega või taga ei tea.
Need sumedad suveõhtud
saavad su karedat naeru täis
värskelt sadanud vihmaga
jätad maha moondunud aja.
Meist peavad saama need
keda usuti vallutama õhtuid
üksteise kaisus ja maailma
mis loodigi meile kahele, tea.
Haavad me hinges raviti, kui
leidsime end teineteisest üles.
Keegi enam ei saa lõhkuda
nii nagu meid lõhuti kaheks.
Tule, sest ainus kes hoolib
peidab end sinu silmades.
Lähme ja võtame taeva alla,
et te näeksite - kõik on siin,
selles õhtus igavesti lukus
meie õrnades südametes
otsimas paremat.
Kuid kõik on siin...
MINA!
Rohekad hallid silmadKuu valguses vastu kajavad.
Tume pruunid kiharad
Tuule käes lendlevad.
Nobedad näpud,
Klavetuuril siblamas.
Mina, mina olen see,
See salapärane luuletaja.
Luuletus sünnipäevaks
Kaunid, õrnad põllulilled,nopin kingiks Sulle ma.
Täna oma hingevellel,
tahan õnne soovida!
Üle ojast, läbi orust,
viinud käänuline tee.
Sinna maha jäi Su noorus,
käidust valmis elukee.
Ülal kuldsed taevatähed,
andku valgust Sul, kui lähed,
radu mööda, mida valid,
elulõuendil, mil maalid.
Elulaev, mis lastud vette,
sina kapten - vaata ette!
Hoidu madalikest - karist,
anna endast sõites parim!
Erksat õnnepäikse sära,
valgust pikal eluteel.
Sära, et ei kustuks ära,
jätkuks seda veel ja veel!
Me oleme jumalad
Väikeste loomade väikesed hingedon meie käes ja meie ei näe
sammume üle ja laseme mööda
oleme ise ja meie on päev..
väikeste loomade väikesed hinged
vaevlevad tihti ja meie ei näe
ei näe kuidas verele kisuti koonud
kuidas näpistas nälg
ja lõppes neil päev
me oleme nende jaoks justnagu jumalad
julmad ja isekad, isegi rumalad
me anname neile, mis üle meist jääb..
nemad annavad kõik.. ja nii iga päev..
Eesti keel
Me emakeele võlu,meid saadab igal pool
ja erinevaid sõnu,
sul õpetamas kool.
Avades hommikul silmad,
kõrvus on äratav hõik.
Ei loe ka tuisused ilmad,
ses` keeles siin räägivad kõik.
Ja kui sa hätta jääd,
on abipalved huultel.
Teist rõõmustamas näed -
siis rõõmuhõiskeid kuuled.
On sõnu nii palju ses` keeles,
raske mõista nii mõndagi neist.
Pead eesti keelt alati meeles,
sest emakeelt pole meil teist.
Kodumaa
On mets jamuldne maa.
Ning kaldale loksuv meri.
On vaikne,otsata...
Nii ühtehingav veri!
Sünnipäevalapsele!
Südametest sobituvad kokku eluringid -selle teevad lihtsaks, kauniks kalleimate kingid!
Mööda ringi kõndides Sa ise väikseks lähed...
Kuni särad kaugemaltki, kui kõik taevatähed!!!
Pühamaa
On's iga ilus tubapüha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis, palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
teise raja...
Maa ise teab,
mis oma'l pühaks peab!
Sa - inimene - osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa!
Nii tarkadega
eksida ei saa.
Minu maa
Väike on mu maa ja rahvus,kelles visadus ning vaprus.
Meie maal on aga naaber,
kes me kallal nagu kaaren.
Päevast päeva aina karjub,
millega me eal ei harju.
Püüab lennult anda hoope,
vassib meedias, saadab noote.
Otsib põhjust ikestada,
väikerahvast orjastada?
Kuid ma loodan, et ei iial,
räuskama nad tule siia.
Mulle meeldib Eestimaa
ja oma maata ma ei saa!
Aga halba plaaniv roju,
jäägu - mingu oma koju!
Aegruumi painutused
Maailm on venitatud ajaks,mida mööda oleme sunnitud kõndima.
Hoidmaks tasakaalu,
vahendiks pelgalt iseenda mõistus ja arusaam.
Adumine iseenda olemises
liikuma aegruumis
tohutul ühesuunalisel kiirteel,
trotsides kiiruspiiranguid inimlikke.
Neid lõhkuvaid aineid pruukites tuhatnelja paokiirusel hetkest
aegade lõppudeni.
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
rohkem kui arbuusis mahla,
rohkem kui elevandil nahka,
rohkem kui ookeanis vett,
rohkem kui mesinikul mett,
rohkem kui Norramaal suuski,
rohkem kui kuusemetsas kuuski,
rohkem kui coca-cola's suhkurt,
rohkem kui lõunamaal puhkust,
rohkem kui vihmasajus piisku,
rohkem kui aurusaunas niiskust,
rohkem kui kaktusel okkaid,
rohkem kui sealaudas rokka,
rohkem kui küünaldes vaha,
rohkem kui Paeveeril raha,
rohkem kui Bennul musikaalsust,
rohkem kui Markol vitaalsust,
rohkem kui Ülol arukust,
rohkem kui sõjaväel varustust,
rohkem kui kriimsilmal ameteid,
rohkem kui Hollandis kanaleid,
rohkem kui Amsterdamis rattureid
rohkem kui malelaual ettureid,
rohkem kui surnuaias surma,
rohkem kui kanepil hurma,
rohkem kui minus on mind,
sellest rohkem veel armastan Sind
Kass
Ühel mehel oli kass,kassil oli tass,
tassi peal oli Sass
Jooga
Päev selja taga ja vaja on otsad tõmmata kokku,mis omajagu puntras ja lahti veel harutamata.
Keha väsinud ja peas on ülekuumenemise ohtu,
mis oskamatusest on jäänud jahutamata.
Küll eksisteerib ettekujutus fantaasiamaailma
pärusaladel asjatoimetuse läbiviimisest,
Kuid pole õnnestunud viia ettekujutust
fantaasiamaailma pärusaladelt läbi.
Seega reaalses situatsioonis on arenguruumi
ülearu teooriast praktikasse ujumise tiigis.
Siin süütunne oleviku ja mineviku kaalukausil
kummalegi poole ei kaldu ja seisab pidevalt viigis.
Joogatamist võiks õppida aktiivselt ka praegu,
mis oleks võinud olla kooli kohustuslike ainete kavas
juba ammu, olgugi et: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu,“
nagu kirjaduse tunnis, kui Alliksaar mu teadvust tabas.
Konte ragistama täna veel ei hakka, endist viisi maandan end
ja pistan hamba alla tüki juustu ning paki šokolaadikomme,
Enne unumist üleannetuste rohkuse tõttu hurjutan end
ning lootusega sulen silmad, et ehk õpin joogatama homme.
Sinu...
Tulin, taga tulejutt, ja kannad välkusid,lehvitades tuules blonde juukse sälkusid.
kiirustasin asja eest või ilma asjata,
sellele ei oskagi ma täna vastata.
Ioonimassaži Sulle teha oli kavas,
õlad olid paljad, dekoltee väga avar.
Füüsiliselt siis Sind lootsin võluda,
kõike, mis ma tegin, tegin suure mõnuga.
Andsin oma keha, südame ja hinge ka,
nüüd elada ei oska Sinu armastuseta.
Basseinis
Kui ujumas käisin oli vesi kloorine ja märgja surutud vannitoa kahhelplaatide vahele.
Vee läbipaistvusel oli sügav-sinine värv,
temperatuuri polnudki, aga kui oli, siis pigem jahe.
Osa minust tahtnuks jäädagi basseini,
kus hõljuda on sama lihtne nagu unes.
See oli see osa, kes enne rüübanud veini
ja mitte millegi pärast polnud mures.
Mallekese tegemata tööd
Rahutud on meie Mallekese ööd,teda äratavad tegemata tööd.
Unenäod padja taga
märkavad, et Mall ei maga,
ja siis tulevad sealt välja pikas reas.
Ärkavad ka tema nukud voodi peal,
Malleke neid kohe kiigutab siis seal.
Valged kitsetalled unes
löövad kepsu jõululumes,
vahvad päkapikumütsikesed peas.
Mall end upitades tooli peale veab,
kui ta kuusepuule jõuluehteid seab.
Komm, mis oksale ei mahu,
rändab kohe Malle suhu.
Väike piparkoogipoiss on nende seas.
