Humoorikad luuletused - leht 12
Tuleb mõista
Meil kõigil on minevik,aga hetkel on olevik
ja tulemas on tulevik.
Lase lahti minevikust,
õpi mitte hoolima olevikust
ja unista tulevikust.
Sa oled ainus, kes seda suudab,
sest sinu elu mitte keegi teine ei muuda.
Vahel peab millestki, kellestki loobuma,
ja sellest vastu tahtmist taastuma.
Loobumine võib teha haiget,
ja seda sitaks räigelt.
Unusta, mis tegi haiget sulle,
sest muidu läheksid sa tulle.
Ära unusta seda, mida see õpetas,
sest just sina oled see, kes selle lõpetas.
Sa tead, mida öelda,
aga ise ei suuda isegi selgelt mõelda.
Loobumine on tugevate tunnus,
eriti, kui sul on sellepärast valu rinnus.
Vahel tuleb loobuda heast,
et hoida kedagi ühest suurimast veast.
Köietantsija
Kinnisilmi köiel tantsin –nii on ohutum,
kõrgustesse pürgimise
võime tohutum.
Tunnen ainult oma keha,
ajas antud rada,
kustumatut soovi elu-
hirmgi ületada...
Kihnu
Suviti see paikinimestest kihab.
Talviti ta vaikselt
südameisse vürtsi lisab.
Midagi on ses
saares nii head,
et taas teda
külastama peab.
On see meri
või saareveri
või on see soojus,
mis ümbritseb seal meid?
Kindel on aga see,
et midagi paremat
seal Balti meres pole teist.
Midagi head
Räägi mullemidagi head.
Midagi, mida
tunned
või tead.
Midagi, millest
tõsiselt hoolid.
Millestki, mida
ei õpeta koolid.
Näita mulle
midagi suurt.
Midagi kindlat,
mis meenutaks
juurt.
Midagi sellist,
mis oleks
ja jääks.
Liivatera, mis
osutub mäeks.
Ning viimaks
teegi
midagi head.
Midagi, mida
tahad
ja pead.
Midagi, milleta
ei saagi olla.
Öelda et võiksid:
jess,
tasus tulla!
Lillemüüja
Tahaks olla lillemüüjaRiia tänaval,
turuplatsil, kaupsi ees
või Viru väraval...
Tahaks sulle hüüda:
leitud lahendaja,
kiili kinni püüda -
vaimu vahendaja!
Vigur
Soiub mees, et naine tal vingub,olles tüütu, kui juuste sees tingud.
Ta pidevalt korda vaid tahab,
kuid see on mehe jaoks paha.
"Su sokkide koht on ju sahtlis,
mitte voodi alt ärgu nad vahti!
Pane pessu see higine pluus,
sest, et kapis on puhas ja uus!
Peale sööki, mees ära sa röhi,
suule aseta kämmal, kui köhid!
Kõhugaasiga rikud miks õhku,
ikka kempsus sa kergenda kõhtu!
Kui sööd, siis ka korista nõud
või on otsa lõppend sul jõud?
Õllepurgid kõik diivani kõrval,
miks sellega närve küll tõrvad?"
Nii kordub see päevast - päeva,
kuid palved meelest need läevad.
Nüüd ongi sul naine üks vingur,
kellel stress ja närvid kõik pingul.
Kevadpäev
Õues vilistab kuldnokk -ma kuulama jään.
Aknal tuiamas kärbest ma näen.
Põrandal laokil üks sokk.
Tuppa mullahõngu toob tuul.
Päikesest kissitan silmi.
Vaatan suvalist filmi.
Kuldnokk vilistab ikka veel puul.
Tõmban kardinad ette,
keeran teleka vait.
Sõnumi saatnud on Mait.
Näh, kärbes on kukkunud vette
Veekogud
Mere kõrval on allikas,milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.
Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.
Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.
Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.
Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.
Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju tore päev.
Mereteel
Mereteel on meremeesrajab kodu poole teed
siht tal selge silme ees
mõned miilid jäänud veel
Mereteel on väike paat
paadiks pooleks murdund vaat
vaadist paadi teinud poiss
tema huulilt kostub hõisk
“Sõua kiirelt, väike paat!
Juba paistabki mu taat!
Ema tule ruttu, vaata!
Koju jõuab taat ja paat ka!”
Muhk
Üks muhk elas väikeses Muhus,ja leotas seal varbaid vees.
Aga tuul tema merele puhus
küll ta muretses, vaene mees!
Muhk meenutas endisi aegu
ja muhedat Muhumaad.
“Ah oleks mul, oleks mul praegu
üks pisike purjepaat!
Ei vaataks ma tagasi mette –
mind Muhumaal ootab mu memm …”
Muhk kükitas kivile vette,
sealt laps sai ta otsaette –
sest seltsis on segasem.
