Kasutaja 52eiko poolt lisatud luuletused ja salmid - leht 15
Ja mis siis?
Värske kevadtuul nii korraks riivas minu juukseid.Magus toomingate lõhn ta puudutusest maha jäi.
Pea laiali ja mõtted puha lennus
igatsus su järgi minu osaks sai.
Kui igas minu hetkes püsis ootus
magus toomingate lõhn mu juustes hõljus ka veel siis.
Paitas hinge, kui silmist kadus lootus;
kui mu armuavaldusele vastasid „ja mis siis?“
Toonid
On silmade toone mitmeid,kuid mida nad kostavad siis?
Kas värvus meil midagi ütleb
või rahvasuu räägib vaid nii?
On pruunid sügavad - kaunid,
tihti rosinaiks kutsume neid.
Kuid mõnel ei meeldi - neid taunib,
sest ei kõlbavat pruunsilmne peig.
Paljud endil on sinised saanud,
ei nad „sinisilmsed“ seepärast.
Nende sinasse ükskord kui maabud,
siis ei ennast küll tunneks vist ära.
Neis sa upud, kui merelaineis,
saad tiivad, kui lind taevavõlvil.
Sealt saad luuleridadeks ainest,
tundes värinat hinges ja põlvis.
Naistel rohekad silmad müstikat täis,
meestel meeldimas tihti see toon.
Kes neid kelmikaid silmi värvimas käis,
kes küll rohesilmsed on loond?
Hallid silmad meil rääkimas paljut,
neis on tasakaal, elujõud, rahu.
Nende värv on kui paesel kaljul,
neisse soojust ääretult mahub.
Kuid, kas saame me ikka öelda,
et silmade värv määrab kõike?
Eks püüdke selgeks see mõelda,
tehes elatud ellu nüüd põike …
Sa oled mu kalju
Sa oled mu kalju ja vaid koos sinugasaan ma edasi liikuda.
Juba võitjaks saan end tunnistada, sest
kõik mis teen, teen südamest.
Vaid sinu sõna
paneb mind tundma kaitstuna,
sest sina oled igavesti minuga.
Olen tunda saanud su sügavust,
olen tunda saanud su sõna,
vaid koos sinuga saan püsti tõusta.
Nii lähedale pürgin,
kui eales tulla saan, sind jumaldan.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 12.11.2016 10:08 | Otselink Sa oled mu kalju | Saada e-kaardiga Sa oled mu kalju
Kirjad Jõuluvanale
Oh, kullakallis Jõulutaatehk minu palvet täita saad?
Sult telliks musimasina,
sest kaasal musid kasinad.
Sul kirjutab üks üksik Mann,
kel kuluks ära mängukann.
See meest ehk öösel asendab
ja seksimured lahendab?
Kirjutab sul maamees vinge,
kellel jõulueelsed pinged.
Too mul palun stressimaandur,
kallistan, kui külla saabud!
Olen murest murtud naine,
sest mu mees ei ole kaine.
Tood ehk talle peksupingi,
mõjult võimsa jõulukingi.
Vaatan peeglit hirmuga,
see pilt sealt ajab "hirnuma".
Ma palun sult üht imekreemi,
mis mu kortsud kokku kleebib.
Kirjutan sul väikelinnast,
kus on talvel libe pinnas.
Too mu saapail naelte vidin,
kuna kukkuma ma pidin.
Vanuselt ma juba ätt,
on aastad väristamas kätt.
Soovin noorendavat rohtu,
millest poleks mingit ohtu.
Olen Juuli - palun süsti,
kuna ihkan kaunist büsti.
Sooviks kliinikusse minna,
et tohter sutsaka teeks rinda.
Küll tahaks habet nagu sinul,
kuid karvakasv on väga kidur.
Too mul palun salvi - rasva,
ei selleta mul habe kasva.
Ma kirun räpast naabrinaist,
teeb hinge täis see vana laisk!
Sult tellin talle jõuluks luua,
ka ämbri - lapi võiksid tuua.
----
No näete, millised on mured,
mis ihkab meel, mis hinge pureb.
Kas jätkub Jõulutaadil jaksu
või saab ta kõigest šokilaksu?
Lisas: 52eiko | Lisatud: 12.11.2016 10:07 | Otselink Kirjad Jõuluvanale | Saada e-kaardiga Kirjad Jõuluvanale
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lillsõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 10.11.2016 06:55 | Otselink Süda mu rinnus | Saada e-kaardiga Süda mu rinnus
Armastus käib mööda kummalisi radu
Armastus käibmööda kummalisi radu.
Vahel end ilmutab, siis
tükiks ajaks jälle on kadund.
Vahel teeb haiget
ja vahel teeb pai.
Kuid iial ei küsi
kas piisavalt said.
Vahel ta jääb, kuniks hommikukohvi
ja vahel ta lahkub keset ööd.
Kuid takistada teda iial ei tohi.
Ka tema puhkama peab tööst.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 10.11.2016 06:55 | Otselink Armastus käib mööda kummalisi radu | Saada e-kaardiga Armastus käib mööda kummalisi radu
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole,kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.
Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.
Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!
Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.
Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.
Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!
Lisas: 52eiko | Lisatud: 04.11.2016 08:04 | Otselink Ma kõndisin metsa poole | Saada e-kaardiga Ma kõndisin metsa poole
Naised kangast seadvad
Naised kangast seadvadkambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.
Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!
Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.
Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.
Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.
Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad!
Lisas: 52eiko | Lisatud: 04.11.2016 08:03 | Otselink Naised kangast seadvad | Saada e-kaardiga Naised kangast seadvad
Üks suu
Üks suu, nii vanakui mullake;
ja mõttis nägu,
nii vagune.
Ja mõttis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
Nii aus, nii vaikne,
nii mullane,
nii selge ja õige
ja kullane.
See on mu ema,
mu mullake,
see on mu ema,
mu kullake!
