Kasutaja 52eiko poolt lisatud luuletused ja salmid - leht 18
Sademed
Kui tavast sajaks raha,siis oleks elu paha.
kõigil oleks palju pappi,
nii, et rahast võiks teha pajalappi.
Kuhjaga siis raha oleks,
kaminas siis raha põleks.
Vaheldust mul vaja oleks,
kui nüüd taevast konni tuleks.
Keegi võtab kuulda nõu,
varsti konni täis on õu.
Mõned hirmust kiljuvad,
teised konni pilluvad.
Vihm on ikka kõige parem,
seda nähtud on ka varem.
Pangast mina võtan raha,
konni näen, kui vaatan maha.
Vihma sademed on head,
seda sina teadma pead.
Ühe mehe lugu
Oli kord üks mees,kes omadega sees.
Tal kaelas olid suured võlad,
koormast valutasid õlad.
Maffia ajas teda taga,
maffia mehed ju ei maga.
Välja ta ei tirind end,
tuli appi tema vend.
Vend tal töötas Ess-is,
mehe maja ees ta passis.
Äkki aga vend läks ära,
varsti paistis tule sära.
Mehe maja maha põles,
ja ta auto oli tules.
Mees ei teadnud, mida teha,
võttis naabrimehelt reha.
Otsis üles maffia jõugu,
andis neile ühe paugu.
Maffia ütles: "Me ei teinud!"
mees siis venna juurde läinud.
Vennale ta andis paugu,
autokummi tegi augu.
Vend siis ütles: "Ma ei teinud!"
mees siis tuletõrjes käinud.
Pritsumehed mõtlesid,
mehele siis ütlesid:
"Välk su majja sisse lõi,
tuli kohe maja sõi."
Mees nüüd elab hoopis Norras,
katusel on piksevarras.
Purjus mees
Oli kord üks purjus mees,kes istus oma mersu sees.
Ta sõitis Tartust Tallinna,
ta asju nägi hallina.
Mees siis kirus halba ilma,
politseile jäi ta silma.
Politsei ta kinni peatas,
mees siis kohe rõõmsalt teatas:
"Ma ei ole üldse purjus,
seega pole ma ka lurjus."
Politsei siis ütles: "Puhu!"
Mingi toru toppis suhu.
Mees siis tegi, nagu kästi,
kuid siis mehel ei läind hästi.
Mees ju oli maani täis,
mööda joont ta viltu käis.
Pärast maksis trahvi ära,
ja ei teinud üldse kära.
Nüüd ta sõidab selge peaga,
politseist ta möödub heaga.
Poni
Ma ostsin ükspäev poni,ta firmamärk on Sony.
Poni maksis palju raha,
nüüd ta ainult voolu taha.
Kui pistiku ma panen seina,
ei ta talli taga leina.
Hakkab jooksma mööda tuba,
varsti on ta köögis juba.
Köögis poni lõhub klaase,
suures toas ta lõhub vaase.
Kui juhtme seinast välja tirin,
jääb äkki seisma klaasi klirin.
Seisma jääb siis väike poni,
kellel peas on minu soni.
Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi,
peab kaua käima kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Rabas
Kas tunned raba silmi rohelisija teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid, puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu kerest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
Hingab külma põhjavesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.
Taliöine
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostavad kriuksed.
Õhtud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil kuuvarju lillakad hiuksed.
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumetorm keeb üles tuhkur
ja tähina meil vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tullehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl läib taevavõlvini.
Fööniks
Ma uuena tõusen tulest,sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
Ärkamine
Kõrrekene tõukab mättastvilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.
Sügislaul
Miski külm ja miski puhashingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.
