Rõõmsad luuletused 2026 - leht 15
Elutunne
Mulle meeldib elada ja tunda,nautida mahaheidetud kulda,
kasutada võimaluste mitut suunda
ja raputada maha olmemulda..
Unistus
Näe, mäletan, kuid vanust polnud paljuOli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida
Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis
Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud riike siin, ja sealpool raba
Ja tagasi ei enne hetkekski, ma vaata
Kui tean, mis leidub iga mere taga.
Soov
Mõtted, minge eest,ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
Saavad mõtted segada,
kui peaksid olema loojad?
Jätavad soovid lebama,
selle asemel, et midagi luua.
Soovi võlu on piiritu,
nii nagu mõtete mängud.
Õnnestumiste rada ikka rivitu,
mille vahel kahtluste võrgud.
Mõtted, minge eest,
ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
See soov on lõpmatu,
ääretu ja energiat täis.
Mis teeb minust kartmatu,
võitmatu, just kui näib.
Tänu
Mõnikord on tunne mul,et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
Tütre kõrval
Oma tütre kõrvalkasvad suureks.
Oma poja pärast
õpid paiks.
Naine oled alles
mehe juures -
ah ära oota, kuni
ta su naiks!
Oma isalt mõõdud
võta vara.
Oma emast hiljem
saad sa aru...
Hooli, kuni hoolida
on antud,
sest elu - see ei anna
ajavaru!
Kevad koputab
Kevad tasa koputab,vihm päiksesilmad loputab.
Siis lumememm reisima läheb,
öö taevasse riputab tähed.
Tuuleke kevade lõhna kannab,
päike soojust juurde annab.
Lumehangedest tekkinud ojad,
okstel pajukassipojad.
Sinilill ärkab ja pilgutab silma,
karupoeg uudistab kevadist ilma.
Aias vilistab kuldnokapaar.
õhus liblika lennukaar.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.04.2016 10:35 | Otselink Otsi, otsi, leia mind. Usu, juba ootan | Saada e-kaardiga Otsi, otsi, leia mind. Usu, juba ootan
Naine
Lõi Looja Maale kord naise,pilkupüüdva ja ebamaise.
Talle hoolikalt valiti silmi,
et neist ei peegelduks pilvi.
Sai naine puusad ja rinnad,
mis meeste jaoks läinud on hinda.
Sai talje tal nõtke ja peen
ning parajalt nutikas meel.
Said käed talle õrnad ja hellad
ning hääl nagu kirikukellal.
Kui kõnevool lüüakse valla,
jääb mees selles kindlasti alla.
Sai ka südame sooja ning suure
ja kutsuvalt magusad huuled.
Sai voolujoonega jalad,
mis kaunid ja kindlad, kui talad.
Kuid aastaid on palju sest läinud
ning muutused üle siit käinud.
Soovib naine nüüd olla, kui mees,
igal pool aina parem ja ees.
Kuid, kui Looja naise kord voolis,
tahtis olevust sellist, kes hooliks.
Kes looks pere ja sünnitaks lapsi,
kes ei suitsetaks ega jooks napsi.
Kes ei vannuks meestega võidu,
kes ei vallandaks enesest sõimu.
Kelle kohta saaks öelda - NAINE,
sest on õrn ja nii ebamaine ...
Tere kevad!
Taevas täis on päiksekulda,põllud mustendavat mulda.
Kevad tuli - tungis õue,
rõõmsaks tegi meie põue.
Metsas loomad liikvel läinud,
siga põldu „kündmas“ käinud.
Metsis kaaslast otsib kiivalt,
kured armatsevad siiralt.
Võsast paistab kitsekari,
tedrel püsti punahari.
Rästik vingerdamas rohus,
märku andes juba ohust.
Paiseleht end kauniks peab,
metsaveerel joondu reas.
Sinilillgi mõõtu võtab,
nina välja pistma tõttab.
Lumikelluke nii hellalt,
tuules kõigutamas „kella“.
Pajukiisud armsalt pehmed,
valendavad põõsaehted.
Kajakas see valjult kisab,
pulmamöllus häält vaid lisab.
Kasvab seen ja krooksub konn,
kevad nõnda kaunis on.
Pere
Minu pere on parim,sel puudub ravim.
Armastan teid,
see on hea leid.
Soovin teile ainult head,
ma tean, et teile ei meeldi mu vead.
Palun, andestage mulle,
see teeb head ka sulle.
Mõelge mu peale,
ning sellele reale.
Ma ei unusta teid
ega teie meid.
Iga liige on vajalik,
iga pere on vajalik!
Armastage oma peret,
nii tunnete ennast tervelt!
