Luuletused ja salmid igaks tähtpäevaks ja elujuhtumiks - leht 38
Sinu pilk
Su pilk on lummav kui tähistaevas,see sütitab leegid mu südames,
see tunne toob sooja lõputus külmas
ja annab valgust ses pilkases pimeduses.
Ma ikkagi ootan sind
Ma ikkagi ootan Sind - sest Armastan!ja ikkagi igatsen Su järgi - sest hoolin!
ja kuigi see kõik teeb haiget vahel!
enda ellu vaid Sind ma soovin!!!
ja Ma Armastan Sind Kallis!!!
Maagilised uued õpetajad
Sattusin ühte kooli,kus õpetajaid palju.
Uued ja tundmatud,
kurjad ja leebed.
Tunnis kartsin ma olla,
äkki ei meeldi ma neile.
Nägin, siis ma imet
uue õpetaja maagiat.
Maagia teel tuttavaks sain kooliga,
kukkusin ümber tunnis tooliga.
Õpetaja muretsema hakkas
ja valu siis lakkas.
Olen õpetaja maagiaga rahul,
siis ilmus välja võimas kahur,
mis tulistas maagiat
ja peletas halva.
Kui kord lõpetame kooli,
siis igatsema, jääme sõpru häid.
Õppimine kohustuslik oli
ja nädalapäevad täis.
Aeg ei peatu
Palju aastaid on möödas sellest kui olin väike,lapsepõlv on aeg, mis talletab mällu käike.
Minu jaoks polnud tähtsust sõnal " mood",
see mis ema kätte tõi, tuli selga panna nagunii.
Hilbud seljas õue tõttasin,
õde mulle järgi ruttas.
Õnneks polnud rohkem vaja,
kui värske õhk ja mängumaja.
Koos meil oli lõbu laialt,
isegi kui ema meid rajalt peatas.
Ema arvas, et meid ta keelata suutis,
aga kohe kui pea keeras,
siis meie suunda muutsime.
Naersime ja kiirustasime eest,
nägime kuidas ema vihast kees.
Jäädavalt südames
Oled alati minuga,kannan sind oma südames igalpoolOled läbistanud minu hinge kui äratav piksenool
Ei soovi muud,kui vaid veeta sinuga oma aega
Sa oled imeline,maailm ju peatub kui sina naerad.
Las puhuda tuuled,las tormab maailm ja äike
sest kui oled minuga,särab alati taevas päike.
Öeldes et armastan sind,sellest iial lihtsalt ei piisa
Mu tunded on piiritud kallis,tea et olen siiras
Ära lahku kunagi,sest olen liiga õrn veel
Ära lahku kunagi,sest kardan kukkuda ma kõrgelt
Armasta mind palun lausu et nii sa teed
Armasta mind ja näitan mis peidus minu sees
Ning ära muretse,meil on maailmas aega veel
Sest eal siit ilmast ei lahku sina,minu taevake
Maailm on see ja sina kõnnid selle kõige ees
Maailm oled sina ja sina vaid see õige tee
Luban olla sinu,ei iial väsi seda kordamast
Kuidas minu väike süda,ei lakka sind armastamast
Luban olla sinuga siis,kui see tolm vaibub
Luban olla sinuga siis,olgu tervis või haigus
Ei lahku sinu juurest eales,ei lahku ma iial
Ei ükski sinu mure,ei tule olema minule kunagi liiast
Ma tahan olla sinuga ja ma tahan et sa seda näed
Ühendame oma armastuse väed ja kõnnime läbi maailma käsikäes
Tahan sinuga olla,tahan tuua sinule taevatähed
sest sõnadest ei piisa,nendest lihtsalt jääb väheks
Saadan sinuni,oma suudlused selles külmas tuules
lootuses et minu soe paitus,leiab sinu kaunid huuled
Tahan olla sinuga lähedane,nagu saabas ja paelad
Soovin vaid rippuda oma armastusega sinu kaunil kaelal
Igapäev kui sinust unistan,seisan taas sõnatuna
Sest minu südames on vaid üks koht ja see on sinule hõivatuna
Mõte sinust,suudab muuta päeva kauniks ööks
Inglike,su ilu minu hinge seest ju sööb
Ja minu rinnust oled rebinud minu südame
vahet pole,see tuksub edasi sinu ikka veel ja veel.
Sa oled minu kuu,minu tähed,minu taevas
sa oled minu printsess viimas minu viimsed vaevad
Ära nugrutse kunagi,sa oled minu hinge sisar
kui märjad sinu silmad,voolab ka minu põsel pisar
Läbi selle pimeduse alati sind edasi saadan
Sa oled minule,kui preestrile tema püharaamat.
Ära istu nukruses,printsess ära eales sa muretse
Sest koidab see päev,mil meie südamed kohtuvad veel.
Võin kaotada oma jalad,võin olla täiesti pime
Võin kaotada oma mõistuse aga ma ei unusta iial sinu nime !
Õnne
Õnne taskusse ja põue,õnne tuppa ja õue.
Kas on olemas...
Kas on olemas sõpru,Kes meid kasutavad?
Kas on olemas sõber,
kes vigadeta?
Kas on olemas pahandust,
mis lõppeb halvaga?
Kas on olemas koera,
ilma sõbrata?
Ära hülga sõpra,
kui ta hädas.
Ole talle toeks,
heas ja halvas.
Igaüks vajab kedagi,
kelle najal nutta.
Ta loodab, et tal on keegi,
kellele mure jätta.
Sõprus ei piira vanust
vaid kurbust.
Kui keegi pole piisavalt tugev,
see on andeks antav.
Sa olla võid sõber vanemaga
või mõne nooremaga.
Kasvõi pigemaga
või lühemaga.
Pole olemas sõpra,
kes hülgab.
On olemas vaenlane,
kes vihkab.
Sõbrad ei ütle hüvasti
vaid nägemist.
Sõpra on lihtne kaotada,
aga teda tagasi on raske võita
Kõnnitud sammud
Ma kõnnin sammu,mida olen juba käinud.
Sest kunagi ammu,
mul elu siit läinud.
Aega, mida ei saa tagasi,
lapsepõlv, mis maha magasin.
Aga kas tahangi tagasi?
Elu läheb ju edasi.
Eks ma varsti proovin uuesti
Vaatab, kuidas välja tuleb.
Elu
Mis on meie mõte,mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
Sõber ja semu
Tõeliseks sõbraks ei igaüks kõlba,sõber peaks olema aus ja ka truu.
See pole sõber, kes haakumas hõlma,
kui uudistest januneb - lõtv siis ta suu.
Tõelisi sõpru leida on raske,
seda meist igaüks ise ka teab.
Seepärast petta ärge end laske,
sel, kes lobiseb, suurustab, neab.
Hea, kui leidumas semu, kes mõnus,
kellel kosta saad muret või saladust.
Kelle seltsis on igati meeldiv ja lõbus
ning sa tunned, et tema see õige just!
Tere sügis
Tasahilju lahkub suvi,viies kaasa sooja ilma.
Linna kogunemas tuvid,
kirju vaher paitab silma.
Kask pea raagus - lehti poetab,
kastan mune maha pillub.
Talvevaru pasknäär soetab,
parve kogunevad linnud.
Tuhkur konnajahti peab,
karu koopa pärast jagab.
Kobras võrseid varuks veab,
südikus neil elu tagab.
Loodus kannapöörde teeb,
aina külma juurde lisab.
Öösel kaanetuvad veed,
jäätub kõrrel kastepisar.
Mere hing
Kaugel taamal kuulen ma,kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.
Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu ümber
satun ma vôrku,
mida vaikselt punusid.
Ma vajun ,
vajun põhja.
Kaks jalga saavad üheks,
süda aga murdub kaheks.
Mind võtnud oled sa,
Sa võtsid mu meru.
Ei kuule enam kohinat.
Ei tunne enam sooja.
Nüüd tunnen vaid sind,
Mul kadunud ehk hing.
Liblika ilu
Taevas pilved liblika rahulikest kehajoontest,silmad valusad päikse kiire nooltest.
Otsin kujundeid, lootes, et sest taevast
äkki leian veel midagi ilusamat, kuid vaevalt.
Kui liblikas, kelle kujutlevat ilu ma näen,
puhkaks kas või korra oma tiibu siin mäel,
siis kogu maailma suur kadeduse mõõk
ta hetkega seal samas tiivutuks lööks.
Lapsepõlv
Kui ma olin väike,särasid nagu päike.
Tundsin rõõmu pisiasjadest,
sest sel hetkel polnud muresid.
Jooksin ringi nagu pull,
ema lausus selle peale: " sa oled hull."
Keerasin selja, et saaks korda saata veel ühe lolluse.
Õde näitas mis on äge,
mina olin vaimustuses ja karjusin: " Oii kui vägev."
Veidike on veel aega
Sa küsid, millest mõtlen?Olen salakaval ja ei ütle.
Sees sind miski närib,
seega kohe vastust pärid.
Ma vaatan sulle otsa , aga ikka veel vaikin
kuna ei saa öelda tõtt.
Raputad mind korraks,
et oma mõtetega maapeale tuleks.
Olles tagasi reaalsuses,
kuuled sa tõde,
mida kuuldes hakkad sa põdema.
Emake
Ema need lillednopitud said.
Sealt okaspõõsa alt,
ei kartnud ma enam seda
okka tehtud valu,
kartsin valu jääda ilma,
ilma jääda sinust ema.
Kaotada su teadmatult järsku.
Samalajal kui pingutan
kaugel eemal,
et tõestada,et suudan ja hoolin
näidata, et täidan kõik sinu soovid,
mida väiksena lubasin.
Lubasin saada rikkaks
ja kinkida sulle maja,
maja koos uhke auto
ja tagataskus lennupiletiga
soojale maale,
kuid juba said sa
kõrgel maja, uhke auto
ja lennupiletit polnudki vaja.
Ehakivi
Ühe kauge, kaugemere kaldal
seisab uhkelt iidne rahn.
Igal õhtul,
kui päike loojub,
lamab kivi seal
ning ootab teda.
Nii aasta aasta järel
ning sajand sajandisse.
Liikumatuks tarnunud
ja vahel tundub,
et ühte ajahetke
kinni jäänud.
Kord mõistnud
sõbra kurvastust,
värvib päike nüüd
igal ehal
taeva hõõguvpunaseks,
et ka kivi leiaks lohutust
imetledes silmapiiri.
Tahaksin rääkida
Ma tahaksin rääkida lugu,et kuidas kõik alguse sai,
et kuidas sa tulid ja mulle.
Korraga selgemaks sai,
et maailm ei olegi väike,
kuid tee ei olegi lai.
Et tunded on tunded ja neile
rajaneb sepik ja sai
ja mõte ja meeled ja mälu
ja kohati kohatu kolu.
Sunnid ja süüd ja seadus,
kõik väärtuslik,
elu ja olu´.
Kaks tüüpi
Mingid kaks tüüpi küsisid sinu kohta.Ma ei andnud neile sinu numbrit, andsin aadressi!
Lubasid sinu juurde tulla.
Nimed on õnn ja rõõm!
Oled mu südames
Rändab mu peas vaid üks mõte,löömab mu sees pisike lõke.
Ärevus võtab üle kogu mu keha,
selle vastu ei saa ma midagi teha.
Igatsus suur painab mind,
näha ma juba tahaksin sind.
Tahaks tunda mu ümber su käsi,
sinuga olemisest ma ei väsi.
Lõputult võiks ma vaadata sind,
sinu embusest ei väsi mu hing.
Tahaksin olla juba su juures,
sest oled sa, mu südames suures!
