Kasutaja 52eiko poolt lisatud luuletused ja salmid - leht 23
Suur jahmerdamine
Paistab kaks jalga. keegi seal pusib.pusib ja sahmerdab. peidus püsib.
On korraga millegi määratu all ju.
Hästi ei oska, kuid appi ei karju.
Puntras on, üleni. laps ei saa sotti.
Näe, ajab seal tekki tekikotti!
„Luba, ma proovin,“ muheleb isa.
„Küll sina, pusserdis, oled mul visa!“
Võtabki teki. Ei sobi ju kosta,
et ega siis temagi õieti oska.
Kohmitseb, ähib ja puhib: „on kuhi!“
isad, näe, alla anda ei tohi!
Päev – see on otsas. Ka lootus. Ka muu.
Laps kutsub ema ja mees avab suu:
„Kuuled sa, kallis, ole hea, aita!
Meil on see lugu siin natuke laita.“
Ema teeb nii, et tuba jääb vait. Ta
sopsutab teki hetkega paika.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 06.09.2016 19:37 | Otselink Suur jahmerdamine | Saada e-kaardiga Suur jahmerdamine
Hambapesu
On õhtu ja isa on andnud käsu,et nüüd siis toimugu hambapesu.
ja varsti voolabki vannitoas vesi,
lapsed on kraani ees mitmekesi.
Heh, poeg tuleb. pihus midagi varjab.
on kavala moega – poiss tunneb huvi:
„isa, kas sellegi hamba harjan,
mis suust just äsja ära mul tuli?“
Välgatus
Lapsed kirjutavad tähti,mida hiljem seinal nähti,
isad-emad loevad lehti,
tädi kausist kastrul tehti.
Armunud
Ma käiks sul taga ja lakuks su kanduSu puud laoks riita kui ainult mul andud
Ma viskaks sul leili ja peseks su selga
Ma armastan sind , oh ära mind pelga.
Sooihar
Seal ubalehtede vahel kus asemepehmuse õõtsiku veepõhjalt saame
ma jäsemed kombitsaina Su ümber
põimin, et kuulda kuidas puhked Sa õide.
Siis varsakapjadest punun Sul pärja
ja sookailu viirukit piserdan õhku
sambla seest leian veel jõhvikamarja
kui huulheinte vahele roomame põhku
Ja lämbe suvepäeva poolt tekkinud
äikesehoogu ei märka nüüd me
sest et me silmadest pilduvad välgud
ei erine nendest mis pilvedes.
Paitan Su varsi, end veeretan sinna
kus tupp-villpeasid täis on mätas
Mind nähes Sa suunurgas veidi muigad
On soodne nüüd kasvuaeg hundinuial.
Su kuuma keha ma jahutan laukast
rüübatud veega, mida Sul purskan
paraku enne kui lootsidki tahta
Sorry..., ma vahepeal mätaste vahel nüüd puhkan.
Alasti hing
Üks voodiKaks armatsejat
Üks padi
Kaks pead
Kaks mõistust
Üks mõte
Üks tekk
Kaks paari jalgu
Kaks keha
Üks ühine süda
Kaks keelt
Üks suudlus.
Vanapoiss
Siis, kui kätte jõudis suvi,tekkis poisil sportlik huvi.
Leida tüdruk linalakk,
kellel kobe veimevakk.
Otsis nädala ning kuu,
tahtes neidu, kes on truu.
Pingutus ei kandnud vilja,
teistele vaid tegi nalja.
Kust sa mõtled sellist leida,
kes ei lihtsalt voodi heida?
Puhtaid, süütuid ilmas vähe,
tänapäeval harv see nähe.
Nõnda jäigi poisu üksi,
püüli sõelumas ta püksid.
Kui ei leia ausat - puhast,
ei siis tõuse „fööniks tuhast“.
Hommik
Uksel piidleb üks silmapaar,südames pisike hirm.
Seinal lepatriinud ja vikerkaar
eemal kollane sirm.
Siis silmab ta tuttavat naeratust,
kuuleb häält - nii pehme on see,
kaob hirm, ema sulgeb ust
algab uus lasteaiatee.
Sa minu hinges joonistasid tähti
Su käsi puudutas mu põske ainsat kordaNii hell ja pilk oli nii hullult soe,
Ma ütlen "Jah" sul kasvõi miljon korda
Ei mingit kahtlust minus sellest pole.
Ma tulen järgi kasvõi maade lõppu
Mul kõik käib ringi sinu pärast peas,
Ma olen jõudnud oma mina tippu,
Ma tean, kes olen teiste seas!
Sa avad minu silmad, läbi nende - hinge
Sa avad minu sisu enda jaoks
Sa joonistad ju tähti - see on vinge
Ma sureksin vist, kui see kõik kord kaoks.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 31.08.2016 19:54 | Otselink Sa minu hinges joonistasid tähti | Saada e-kaardiga Sa minu hinges joonistasid tähti
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgubmiski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huvita meie sumin,
nii valju kui vaikne ta on.
Viimaks isegi kaotame huvi,
kas keegi veel kuulamas on.
Käime sama rada nagu alati
pilkaselt pimedas öös,
kui enam lennata tahamegi
igatsus halvab,
jalust maha meid lööb.
