Kasutaja 52eiko poolt lisatud luuletused ja salmid - leht 24
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid ei tabaks,
võib ohverdada end, et sünniks ime.
Aastad
Ei aastad Sult vii sädet ja tuld,särad meil ikka kui puhas kuld!
Isa
Isa,isa,isa,kes on mul nii visa.
Tubli olla proovin,
õnne sulle soovin!
Lapsed
Kuigi tütar (poeg) on kaugelta kingib Sulle kõik.
Kõik päiksekiired,
mõtted, miljon lilleõit.
Kuid see kõik on ikkagi veel vähe,
ma kingin Sulle taevast kaunima tähe.
Tähe, mis kiirgab südamesoojust
ja suurendab õnnehoovust.
Oma loll
Ehita oma lossitreppnii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui trepp
juhtub olema katki.
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja läeb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
Su käed
Tookord õhtul, väljas seistesJättes hüvasti, sel esimesel korral
Minu käed Su ümber,
Sinu vaikne taevalikult armas hääl,
Rohutirtsud taustaks laulsid Sul.
Su lõhn mu põlvist nõrgaks lõi
Ja Sinu käed, mu ümber... Kõnelesid rohkem kui tuhat sõna..
Ükskord olin
Ükskord olid mul hirvesilmadja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume,
kui olen taas muusikast joobund.
Sõbrake
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
Lõkketüdruk
Lõkketüdruk läidab mehi,süütab südameid ja kehi,
südametega end ehib,
kehadega kaunistab.
Lõkketüdruk loob ja rõhub,
hingi joob ja ängi lõhub,
laksab ärksaks läppund õhu,
kerge, erk ja kaunis ta.
Põlejatesse jääb valguspaik,
läbi eluaja leekiv laik.
Nimi
Oled kandnud oma nime juba küllalt pikaltnüüd on aeg see ära saata-saadame ta pikalt.
Õhku lasta, maasse peita või siis hoopis merre,
tähtis on, et nimi UUS tooks õnne teie perre!
