Kasutaja 52eiko poolt lisatud luuletused ja salmid - leht 42
Minu ema
Kuigi olen alles väike,kõigest aru veel ei saa.
Tean, et oled minu päike,
valgus, vihm ja vikerkaar.
Päeval paitad minu pead,
öösel kuulad hingamist.
Alati sa soovid head,
nii õpin elulendamist.
Et sa teaks...
Viiene, kui oled veel,siis pikk on käia elutee.
Kümnesel on mureks kool,
sest õppimine tema hool.
Paarikümnesel on juba,
oma otsus - oma luba.
Kolmekümneselt on indu,
püüda unistustelindu.
Paljut neljakümnene on näinud,
pool tal eluteestki käidud.
See on aeg, kus tervis tähtis,
mitte joostes kaeda tähti!
Tempot tuleks alla võtta,
tormamine maha jätta.
Sest, et eluvankergi ju vajab,
aina hoolt, et olla rajal!
Lisas: 52eiko | Lisatud: 10.04.2016 08:48 | Otselink Et sa teaks... | Saada e-kaardiga Et sa teaks...
Kevad koputab
Kevad tasa koputab,vihm päiksesilmad loputab.
Siis lumememm reisima läheb,
öö taevasse riputab tähed.
Tuuleke kevade lõhna kannab,
päike soojust juurde annab.
Lumehangedest tekkinud ojad,
okstel pajukassipojad.
Sinilill ärkab ja pilgutab silma,
karupoeg uudistab kevadist ilma.
Aias vilistab kuldnokapaar.
õhus liblika lennukaar.
Hääled ja helid
Ilmas, kus elu meil antud,nii paljudest häältest on kantud.
Suviti tirtsud, kui viiulit veaks
ja tõrusid süües, on röhkimas sead.
Kassi, kui paitad, siis lööb ta nurru,
näugudes põue surub sul vurrud.
Koer, kui haugub ja hääles on urin,
siis tea sa seda, et olla võib kuri.
Hommikul aial on kiremas kukk
ja laanes kuulda, kuis mökitab sokk.
Lehmalaudast kostab „muu-muu“
ning metsas öökull hõikab „uhuu“.
Koselt langeva vee heliks kohin,
haavapuu lehtede värin on sahin.
Pead tõstva rästiku hääles on sisin
ning ohvrit otsival sääsel see pinin.
Naine, kel raske - too rusutult ohkab,
mees, kes väsinud - kõvasti norskab.
On tõeliselt kirevaid hääli täis ilm,
kas häält teeb ka räim ja vingerdav silm?
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.04.2016 10:48 | Otselink Hääled ja helid | Saada e-kaardiga Hääled ja helid
Ärkan
armastuse mäel,
ta tuli
minu juurde.
Lükkas oma
soojad varbad,
minu sussi
suurde,
pani oma
kallikäed
mulle ümber
vööks,
lubas jääda
terveks päevaks
kuid jäi
kogu ööks.
armastuse mäel,
ta tuli
minu juurde.
Lükkas oma
soojad varbad,
minu sussi
suurde,
pani oma
kallikäed
mulle ümber
vööks,
lubas jääda
terveks päevaks
kuid jäi
kogu ööks.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.04.2016 10:46 | Otselink Ärkan armastuse mäel, ta tuli minu juurde. | Saada e-kaardiga Ärkan armastuse mäel, ta tuli minu juurde.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
leia mind.
Usu, juba
ootan sind.
Vaata ringi,
nurga taha.
Kiika alla,
päris maha.
Ehk olen sinna
pillatud.
On suhted tihti
sillatud.
Võid püüda,
hüüda, proovida.
Ja lõpuks
ainult soovida.
Otsi, otsi,
leia mind.
Usu, keegi
ootab sind.
Sa oled seal,
siin
olen mina.
Me hetki loeb
suur taevasina.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.04.2016 10:35 | Otselink Otsi, otsi, leia mind. Usu, juba ootan | Saada e-kaardiga Otsi, otsi, leia mind. Usu, juba ootan
Naine
Lõi Looja Maale kord naise,pilkupüüdva ja ebamaise.
Talle hoolikalt valiti silmi,
et neist ei peegelduks pilvi.
Sai naine puusad ja rinnad,
mis meeste jaoks läinud on hinda.
Sai talje tal nõtke ja peen
ning parajalt nutikas meel.
Said käed talle õrnad ja hellad
ning hääl nagu kirikukellal.
Kui kõnevool lüüakse valla,
jääb mees selles kindlasti alla.
Sai ka südame sooja ning suure
ja kutsuvalt magusad huuled.
Sai voolujoonega jalad,
mis kaunid ja kindlad, kui talad.
Kuid aastaid on palju sest läinud
ning muutused üle siit käinud.
Soovib naine nüüd olla, kui mees,
igal pool aina parem ja ees.
Kuid, kui Looja naise kord voolis,
tahtis olevust sellist, kes hooliks.
Kes looks pere ja sünnitaks lapsi,
kes ei suitsetaks ega jooks napsi.
Kes ei vannuks meestega võidu,
kes ei vallandaks enesest sõimu.
Kelle kohta saaks öelda - NAINE,
sest on õrn ja nii ebamaine ...
Tere kevad!
Taevas täis on päiksekulda,põllud mustendavat mulda.
Kevad tuli - tungis õue,
rõõmsaks tegi meie põue.
Metsas loomad liikvel läinud,
siga põldu „kündmas“ käinud.
Metsis kaaslast otsib kiivalt,
kured armatsevad siiralt.
Võsast paistab kitsekari,
tedrel püsti punahari.
Rästik vingerdamas rohus,
märku andes juba ohust.
Paiseleht end kauniks peab,
metsaveerel joondu reas.
Sinilillgi mõõtu võtab,
nina välja pistma tõttab.
Lumikelluke nii hellalt,
tuules kõigutamas „kella“.
Pajukiisud armsalt pehmed,
valendavad põõsaehted.
Kajakas see valjult kisab,
pulmamöllus häält vaid lisab.
Kasvab seen ja krooksub konn,
kevad nõnda kaunis on.
Kui tuleksin...
Kui ma tuleksin su juurde,silmad täis mineviku valu.
Sina ju ei sosistaks tuulde,
'' anna mulle andeks palun.''
Sa võtsid mu silmadelt sära,
ainus, mis jäänud, on pisarad.
Sa võtsid kõik, mis said, ära,
peitmiseks kasutan kiharaid.
Kiharaid nagu kardinaid akna ees,
neid sulgedes,
ei tea meist mitte keegi,
mis toimub tegelikult seal sees.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 08.04.2016 11:39 | Otselink Kui tuleksin... | Saada e-kaardiga Kui tuleksin...
Minu kallim
Hinga, mu kallis,viimast hingetõmmet
Mäleta, mu kallis,
viimast aastakümmet
Katsu, mu kallis,
veel viimast mu ihust
Suudle, mu kallis,
ja joobu mu ilust
Vaata, mu kallis,
mul palavalt silma
Süvene, mu kallis,
luulemaailma.
