Kasutaja 52eiko poolt lisatud luuletused ja salmid - leht 30
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul polnud aega mõelda;
see meeleheide,tõmblev koon,
sain aru,pean su päästma...
Siis enda juurde koju tõin
ning toitsin...,andsin abi
ja pimedamad õhtutunnid,
vaid lootsin...,seltsiks olin...
Taastus jõud...,su pilgus julgus,
mu hääl,mu lõhn su meeltes...;
olin valmis,et kord lahkud,
on urg...,on soo...,on laaned...
See hetk,kui kare,niiske keel,
mu kätt nii õrnalt lakkus,
siis tundsin valu enda sees,
mu pisarad su koonul...
Kõik meenus...,seisad minu ees,
sind vaatan,hingan tasa,
lausun sõnu,tõstan käe,
mind kuulad ja ka mõistad.
Pea langetatud,astud ligi,
sind paitan,sõrmed hellad;
on truudus-tõukeks alati,
et varjuna mind saadad.
Kord sõbraks said sel metsateel...,
sul meeles kõik,mis oli...;
on usaldus-kild südamest,
et jäid ja minust hoolid...
Lisas: 52eiko | Lisatud: 12.06.2016 21:36 | Otselink Sellel metsateel | Saada e-kaardiga Sellel metsateel
Emad
Enamus emasid siiski on head,annavad musi ja paitavad pead.
Haavale puhuma kiiruga tõttavad,
lohutussõnu, kust kiirelt küll võtavad?
Hommik
Las päike paistab su teel,Ja õnnelik olgu su meel,
Ning hommikul ärgates särad,
Eilseks jäänud kõik kisad ja kärad.
Ma soovin, et oleksid täna,
Välja elanud kõik enda raevud,
Uus päev algab ilus ja kena,
Täna miski sind enam ei vaeva.
Tõuse, sära, kui tunned, et köögist
Tuleb lõhna valminud söögist,
Väike neratus tekib su suule,
See on vägagi tähtis ju mulle.
Vaikselt vaatad, peagi sind emban,
Kingin rõõmu sul - terve laeva,
Soovin päikest ja ütlen - "lenda"
Kingin hea meele alanud päeva.
Armastus
Armastus,mis on see?
On see pettus,
mis saadab meid eluteel?
On see jõud,
mis juhib meid?
On see õnn,
mis õigel ajal
leiab meid?
Vastuseid keegi
ei tea,
kuid igaüks meist,
seda tundma eluteel peab!
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõusedkuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda -
kes meid jõuaks lahuta.
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.06.2016 13:17 | Otselink Eesti muld ja Eesti süda | Saada e-kaardiga Eesti muld ja Eesti süda
Sina - Su nägu ja hääl ...
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Lisas: 52eiko | Lisatud: 09.06.2016 13:12 | Otselink Sina - Su nägu ja hääl ... | Saada e-kaardiga Sina - Su nägu ja hääl ...
Hommik
Kes hommikuti külas käibsee asjatult ei longi
ja teadma peab param-param
et selleks hommik ongi!
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
Printsess
Et sust väga hoolin ma.Sulle pildi joonistan,
pildi peal on põld.
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv.
Nüüd ma väga hoolikalt,
lehe mõttes poolitan,
teisel pool on nõlv.
Nõlva püüan voolida,
tee sealt läbi joonida,
tee peal seisab tõld.
Tõllas laud koos tooliga,
või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng.
Printsess kuldse krooniga,
puhtast siidist looriga,
rinnas hõbesõlg.
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm.
Aeg on printsi kosida,
valikus on tosinad,
ükski pole kõlb.
Metsast otsib posijat,
et ei tuleks kosida,
kelle vastu põlg.
Jõuab nõia hoovi ja
too peab rohupoodi ja
avatud ta kõrv.
Mida oskan soovida?
seda kellest hoolida,
kes on hea ja õrn.
Kes võiks saata voodi ja
nõnda nagu loodi ja
põlve kõrval põlv.
Armastuse koodi ma,
soovitan sul proovida,
„Ava hingehõlm“
Kui teed sedamoodi sa,
on sind peagi kroonimas,
sõrmustatud sõrm.
Pulmas joote booli ja
prints su kannab voodi ja
peagi teid on kolm.
Prints nii lossi toodi ja
kosjaõlled joodi ja
sel pildil ammu tolm.
Tunne lükkab
Tunne lükkab,tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...
Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps...
Võti visatakse jõkke:
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.
Kui nad tahvad
hiljem siiski
minna lahutama -
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama!
